Metafüüsiline intoksikatsioon

ütles Vahing selle kohta, kui inimene süüvis filosoofiasse ja unustas oma igapäevase ameti ära.

Loen Vahingut juba päevi. Nädalaid. Kuidki. Ühel päeval ma ta murran. Murran läbi tema sõnade, näidendite, subjektsuse. Paigutan pildil kõik osad kokku.

"7. veebruar 1974. Pärast loengut Kalju Haani, Rein Saluri ja Kaarin Raidiga "Kuku" klubis bussiaega parajaks tegemas. Kaarin tahab etendada Ükskülaga Tammsaare "Tõe ja õiguse" neljandast osast Karini ja Indreku dialoogi Mikiveri lavastuses. Et mina teeksin valmis. Rein pihib veidi oma õnnetut isiklikku elu. Ja seda see tal vist tõepoolest ka on." 

"8. november 1974. Õhtul Komissarovi pool. Kuulen mitu korda õnnetusjuhtumist ja pikka juttu isa elust. Unt: keegi (Vellerand?) olla Draamateatris öelnud, et Undi haisugi seal ei oleks. "Unt pole meie autor," öelnud vist Panso. Unt räägib, et teda süüdistatavat seekord küll alusetult. Ta kiidab Kaarin Raidi, pidades "Punjaba" oma parimaks tööks. Olen tüdinenud ainult Raidist kuulamast." 

(Vaino Vahing "Päevaraamat II")

Ja nüüd siis - ega enam ei kuulagi. Kõik kaasaegsed lähevad talle tasapisi järele, ka Raid. Tervisi Undile & Co-le. Olgu teil seal ilus špiil.

Ja  kusagil seal on ehk ka meie Mõskin, kes läks ja ei ole naasnudki. Nagu maaväline olend Sa meile saabusid, sama jäljetult ja ootamatult Sind meilt võeti. Kusiganes Sa oled, aitäh Su valgete käpakeste eest, need olid meile armsad. Nagu Sa isegi.

Kuulan Vennaskonda ja näen unes lennukeid lendamas risti-rästi üle Viljandi lennujaama. Kuidas nad selle müraga küll öösiti magada saavad, mõtlen. Ju on harjutud.