Nägin kummalisi unenägusid

nädala esimesel poolel. Enne seda teisipäeva, mil me Mõškiniga Jõgevale opile ja tagasi sõitsime. Mõškin tuli narkoosist välja ja seisis vaevu püsti, peagi oli ta nagu vastsündinud tiigrikutsikas, kes värisevate jalgade ja küljelt küljele õõtsuva alakehaga ringi tuterdab ja peaga igalepoole vastu põrkab. Aga ta oli väga vapper kass! Nüüdseks juba jookseb jälle ja hüppab lävelt suurest nägemisrõõmust vastu.
 Igatahes - sel öösel olin ma näinud unes, et olen mees. Sõdur ühes rongivagunis koos oma kompsuga, hoidmas kinni ühest metallkastist. Teadsin, et sõidan rindele vastasleeri ridades - sest pidi. Rong aga vappus ja ma kukkusin avatud vagunist välja, vales peatuses. Juhtumisi asus seal lähedal üks maja, mille perenaine ja peremees tegelesid samas hoones rindemeeste värbamisega. Nad olid vastutulelikud inimesed ja ei andnud mind välja, nad olid omad. Minult võeti asjad ja mul lubati varjuda nende majas. Õhtul alumise korruse peo ajal ei tohtinud ma end reeta, keegi mind otsima sinna ei oleks tulnud. Teadsin, et olen pääsenud.
Järgmisel ööl nägin unes üht räämas olemisega vene keelt kõnelevat tüdrukutirtsu, kes oma noorema vennaga minu kodutänaval ringi hulkus ja enda järel üht mängulooma nööri otsas lohistas, kassipoeg omakorda seda püüdmas. Nähes, et tegemist on minu kunagise mängukaruga, läksin tema juurde ja küsisin, kas ta teab, et see kuulus kunagi mulle. Tema aga palus mult selle peale abi. Võtsin tal käest ja järgnesin talle. Korralikku kodu tal ilmselt ei olnud, niisiis püüdsin temast teada anda lähedal elavatele täiskasvanutele, kuid tüdruk lasi mu käest lahti ja jooksis minema. Leidsin ta ühest kulturnikute korteriklubist, mis asus vana postimaja alumisel korrusel - ta oli ühes ruumist mingite meestega. Oli rahustavam teada, et keegi vaatab tema järgi, kuigi kontingent jäi mind mõneti häirima. Ma ei mäleta, mida täpsemalt ma seal klubis/korteribaaris edasi tegin, kuid ühel hetkel sai mul elu ebaõiglusest villand ja ma ütlesin: "Tule, ma viin su koju!" Võtsin põrandal mängiva pikkade ja nälginud jäsemetega süsimusta neegrilapse omale sülle, kes oma pikad kondised käsivarred ümber mu kaela põimis, ja olin endamisi otsustanud - et keegi peab ju talle ometi kodu andma. Jah, ma lapsendan selle nälginud neegrilapse ära. Kuigi ma teadsin, et ei saa teda endale jätta.
 Veidi hiljem sõin oma kodus köögis A.-ga mingist peost üle jäänud grillkana, ise mõeldes, kas ema ehk pahandama ei hakka, et me alles õhtustasime ning homseks midagi ei jäta. Märgates, et pliidi peal seisab veel üks hangunud grillkana ühes seapraega, vaatasin, kuidas A. isukalt tervele kanale sinepit pigistas ja haukasin isegi kartuleid ja liha. Ema tuli kööki ja ei öelnud midagi. Väljas oli sume suveõhtu ning päike loojus. Neegrilast meiega polnud.

Veidrad rännakud, mida pidasin, tõesti.
Ja ma igatsen veidi juba soojemaid ilmasid, et mõnusamalt istuda kohviku laua taga ja vaadata külmatundeta välja, nautida oma õdusat pooltunnikest koogi ja valitud lektüüriga. Samas - ka praegu väljast külmade kätega tulnuna, tundus kuum chai tass käes õige ja hea. Kui ainult need pooltunnid pikemad oleksid.