Tuba 132

on nüüdsest siis omapead.
Jäädvustasin pildile tühja ruumi, sellise, nagu ta kunagi vastu võtsin, veel viimaste asjadega kätte võtta..
Ongi kõik, saigi läbi - need viis aastat Purde elu ja Karlova ühikapesa. Vihm, higi ja põrandapesuvesi nõrgusid tasa, kui viimased jõupingutused said selle eluetapi lõpetamiseks eile tehtud. Aega kõige kokkupakkimiseks oli nii vähe ja asju-kaste nõnda palju, et kõige selle meeletu rabelemise kõrvalt ei jõudnudki enne sentimentaalseks muutuda kui hiljem, otsekui maratonilt naasnuna, veel laupa pühkides, Rebase sadamas jõevoolu vaadates ja Metro eineleiba süües. Just seda, sest nii oli minu soov - sai see tuba neli aastat tagasi paari kasti otsas istudes ja seda saia süües sisse pühitsetud, saab see ka sümboolselt selle einega hüvasti jäetud. Minu asjad, mis on vahepeal umbes viiekordistunud, enamasti raamatute, küünalde ja kampsunite poolest, ootavad nüüd ühes mälestuste, emotsionaalse värvinguga pudi-padi ja tavaariga suurtes pappkastides Kalevi tänaval, ootavad mind tagasi, jätkama Tartu eluga, kes teab millal ja kus, seal, kus pooleli jäin. Edasiminemist.
 Minu toake teenis mind kõik need aastad, ajad ja aastaajad toredasti. Tema seinte vahel on lugematul hulgal rõõme ja muresid, pikad õppimist ja mõtlemist täis öötunnid, koiduvalguses lootusrikkad hommikud ning nii mõnedki naerust, juttudest või kitarrimängust kantud õhtud. Ma tean, et seesugune nostalgia võiks tekkida ka mõne teise elukohaga, kus ma arvestatava osa oma tähenduslikust elust oleksin veetnud, ent minu tähiseks on olnud just see maja. Selles hoones, selles aegruumipunktis olen ma mööda saatnud oma ülikooliaja. Selle toaga jääb seotuks minu õppimise-, olemise- ning suureks kasvamise lugu. Ilusad ajad, ilusad hetked. Aeg on mõneks ajaks peatuda Peipsi ääres, et siis edasi minna.

Mille saatel neid mõtteid mõelda ja oma pesale tänulikult lehvitada kõigi sellega rohkem või vähem seotud inimeste nimel ? Olgu see midagi sellist, tooniandvat ja tulevikku vaatavat.

Roo Panes - Ran Before the Storm