on igal aastal see maagiline periood aastast, mis ilmselt kull kõik tšakrad korraga avab ja puhastab. Kui ööbikud laulavad ööpäev läbi ja tänavad on kullatud päikesest, õhus on tärganud roheluse värskust ja toomingate lõhna ning ööd on soojad ja sametised. Ja vereringe juskui sulaks lõplikult talve igikeltsast lahti. Voolama ühes Emajõega, kulgema ühes muretu briisiga Karlova vitraažakende värviliste peegelduste valguses, paiskuma õide ühes mitmeõieleheliste sirelitega.
Kuidagi on läinud nii, et mai on juba lõpusirgel. Alles ta algas. Ent ometigi on Candide läbi ning viimase etenduse peost on jäänud vaid tore mälestus publiku ovatsioonidega kõrvus armsate inimestega ühisest olemisest ühel soojal õhtul. Ning eksamid ja kohustuslik kirjandus pole küsinud, kas väljas on erakordne kuumus ja päikesevann, mida keha ja hing võtta ihkaksid, või Karlova päevad. Nii tuligi jagada üks nädalavahetus teiste nosivate ninadega pargimurul jäätise nautimise, siis Rebase sadama avastamise ning Emajõe peal meelivärskendava paadisõidu ja lugemise, lugemise, lugemise vahel. Tšehhovit paadisillal ja Karlova pargis, teisel päeval jällegi Camus'd botaanikaaia õite ja lopsakate lehtede keskel. Ma olen siiralt pettunud endas (ja veidi saatuses), et võtsin alles nüüd kuulda M.-i soovitust õppida ja käia raamatut lugemas kevadises botaanikaaias, kus ilu matab hinge ja teeb vaimule head - et see teadmine ka nii hilja tuli! ja et ma ise ka sellele varem polnud jõudnud - see on ju võrratu paik! Võrratus paigas tuli ka võrratu üllatus, mille tulemusena pidasime ühe võrratu pikniku. Ja toitsime kalu ja parte. Ning need puud ja lilled muudkui õitsesid ja õitsesid..
Siis algas ja lõppes mu esimene töönädal raadios. Sain oma ristsed kätte ja kui esimene ehmatus üle läks ning kuumusega ka juba harjusin, hakkas igahommikune töölaud juba omaseks saama ja töötegemine ladusaks muutuma.
Ning loomulikult ei ole maikuu olnud teatrita. Kaks väga erinevat ja põnevat teatrielamust, millest esimene kuulub "Nerole" ja teine kauaoodatud maailmakuulsale Shakespeare's Globe'i "Hamletile". "Nero" rabas oma performatiivsuse ja postmodernismiga, täiesti küllastunud provokatiivsetest-mängulistest võtetest ja julgetest leidudest (esikapidu oli lavastusele vastav ja tantsud-koogisöömised-kokkulöömised nõretasid teatraalsusest ja hedonismist). "Hamlet" aga oli eeskujulik teatriõhtu, täiesti erisuguse maneeri ja võttestikuga lavateos, mis oli kantud Inglise ajaloolisest teatripraktikast, autentne ja ehe ja vaba igasugusest põhjamaisest ängist, abstraheeritusest ja mõistetamatust "kunstipärasusest". Mida eesti teater võiks nähtust õppida? Ausust, vahetust, loomulikku ekspressiivsust, ja miks mitte ka koomikat - sellist, mis ei lähe farsiks ega muutu piinlikuks.
Nüüd on 28 näidendit loetud, ligi 10 draamakirjaniku elud läbipuuritud ja kirja pandud ja maigi otsa saamas. Maal ootavad tööd ja tegemised; osa on tehtud, osa veel ees. Ilmselt on täna ka viimane 30 soojakraadi ümber ringlev suvepäev, homsest muutub kõik ja vihm saab meie saatjaks mõneks ajaks; sellega võis juba harjuda. Ehk juuni toob taas suvesooja.
Aga see mai... Meeletu, meeletu, meeletu!
Kolm nädalat olen seda laulu mõttes kandnud.
Kuidagi on läinud nii, et mai on juba lõpusirgel. Alles ta algas. Ent ometigi on Candide läbi ning viimase etenduse peost on jäänud vaid tore mälestus publiku ovatsioonidega kõrvus armsate inimestega ühisest olemisest ühel soojal õhtul. Ning eksamid ja kohustuslik kirjandus pole küsinud, kas väljas on erakordne kuumus ja päikesevann, mida keha ja hing võtta ihkaksid, või Karlova päevad. Nii tuligi jagada üks nädalavahetus teiste nosivate ninadega pargimurul jäätise nautimise, siis Rebase sadama avastamise ning Emajõe peal meelivärskendava paadisõidu ja lugemise, lugemise, lugemise vahel. Tšehhovit paadisillal ja Karlova pargis, teisel päeval jällegi Camus'd botaanikaaia õite ja lopsakate lehtede keskel. Ma olen siiralt pettunud endas (ja veidi saatuses), et võtsin alles nüüd kuulda M.-i soovitust õppida ja käia raamatut lugemas kevadises botaanikaaias, kus ilu matab hinge ja teeb vaimule head - et see teadmine ka nii hilja tuli! ja et ma ise ka sellele varem polnud jõudnud - see on ju võrratu paik! Võrratus paigas tuli ka võrratu üllatus, mille tulemusena pidasime ühe võrratu pikniku. Ja toitsime kalu ja parte. Ning need puud ja lilled muudkui õitsesid ja õitsesid..
Siis algas ja lõppes mu esimene töönädal raadios. Sain oma ristsed kätte ja kui esimene ehmatus üle läks ning kuumusega ka juba harjusin, hakkas igahommikune töölaud juba omaseks saama ja töötegemine ladusaks muutuma.
Ning loomulikult ei ole maikuu olnud teatrita. Kaks väga erinevat ja põnevat teatrielamust, millest esimene kuulub "Nerole" ja teine kauaoodatud maailmakuulsale Shakespeare's Globe'i "Hamletile". "Nero" rabas oma performatiivsuse ja postmodernismiga, täiesti küllastunud provokatiivsetest-mängulistest võtetest ja julgetest leidudest (esikapidu oli lavastusele vastav ja tantsud-koogisöömised-kokkulöömised nõretasid teatraalsusest ja hedonismist). "Hamlet" aga oli eeskujulik teatriõhtu, täiesti erisuguse maneeri ja võttestikuga lavateos, mis oli kantud Inglise ajaloolisest teatripraktikast, autentne ja ehe ja vaba igasugusest põhjamaisest ängist, abstraheeritusest ja mõistetamatust "kunstipärasusest". Mida eesti teater võiks nähtust õppida? Ausust, vahetust, loomulikku ekspressiivsust, ja miks mitte ka koomikat - sellist, mis ei lähe farsiks ega muutu piinlikuks.
Nüüd on 28 näidendit loetud, ligi 10 draamakirjaniku elud läbipuuritud ja kirja pandud ja maigi otsa saamas. Maal ootavad tööd ja tegemised; osa on tehtud, osa veel ees. Ilmselt on täna ka viimane 30 soojakraadi ümber ringlev suvepäev, homsest muutub kõik ja vihm saab meie saatjaks mõneks ajaks; sellega võis juba harjuda. Ehk juuni toob taas suvesooja.
Aga see mai... Meeletu, meeletu, meeletu!
Kolm nädalat olen seda laulu mõttes kandnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar