Ja kuigi just täna on lähiaja üks selgemaid ja soojemaid päevi, siis ikka ei saa. Parim vahend takistamaks ringitormamist on piirata võimet liikuda. Kõlab loogiliselt. Ja muidugi parim viis selleks on valu. Niisiis ei olegi muud valikut, kui istuda paigal ja kirjutada oma väitekirja. Karma või Jumalik Käsi? Igatahes töötab iga kord, kui ringi liikuma hakkan. Valu. Vähemasti ei ole miski murdunud (ka vaim mitte), nii et on lootust järgmisel nädalal siiski dünaamiline olla.
See-eest jagus selle nädala algusse küllalt tihedalt mitmesuguseid elamusi. Tartus on aasta ilusaim aeg - Kevadpäevad, ja kirsipuud puhkevad õide. Öölaulupidu viis Tähtverre ning mõtted möödunule. Päikest jagus silma ja tuppa ja hilistesse õhtutundidessegi. Ja siis oli monolava. Olid üllatuslikud nägemused (ma usun küll, et nägin ühe lavastuse puhul mingit veider-lahedat nägemust), spontaansed modereerimised-vestlused.
Selle nädala tippsündmuseks oli vaieldamatult balletigala Vanemuises. It was astonishing! Ausalt. Kui Wayne McGregori „Symbiont(s)“ pani lati kõrgele oma kehalise väljenduse äärmustes olemisega, siis Giorgio Madia "La Dolce Vita" oli igakülgselt esteetiline jouissance. Federico Fellini filmiesteetika + võrratu peen huumor + hooletu elegants. Balletivormis. Vaimustav. Nende kahe vahele jäi Balti Balletiteatri "Another world", mille eripäraks oli Depeche Mode'i muusika ja Murakami narratiivne taust, mis kuigi palju välja ei kumanud ning see eklektiline interlüüdium jäi pisut venima, kompensatsiooni pakkus üksnes visuaalia. Üldkokkuvõttes oli gala nii kordaläinud elamus, et järgnenud Volbriöö jäi tema varju. Tuleshow Kaarsillal Dagö saatel oli muidugi väga kirgas. Laternaid, küünlaid ja sädemeid jagus. Rahvast ka, igasugust. Ning ehkki me viimaks Rotaliasse ei läinudki, siis kingi sai kulutatud lisaks tänavatele hoopis Arhiivis "Õnne 14-l" retro saatel, teiste varvastel, sest sinnagi jagus varahommikuni keerutajaid omajagu.
Kell 2 lõppes see Walpurgi öö. Peas käis ikka veel "Personal Jesus" ja tahtnuks Fellini filme vaadata.
Kuid narratiiv, narratiiv, narratiiv. Subjekt ja Ricoeur ja Genette.
Kõlab nagu luule. Istun toas ja kirjutan seda.
See-eest jagus selle nädala algusse küllalt tihedalt mitmesuguseid elamusi. Tartus on aasta ilusaim aeg - Kevadpäevad, ja kirsipuud puhkevad õide. Öölaulupidu viis Tähtverre ning mõtted möödunule. Päikest jagus silma ja tuppa ja hilistesse õhtutundidessegi. Ja siis oli monolava. Olid üllatuslikud nägemused (ma usun küll, et nägin ühe lavastuse puhul mingit veider-lahedat nägemust), spontaansed modereerimised-vestlused.Selle nädala tippsündmuseks oli vaieldamatult balletigala Vanemuises. It was astonishing! Ausalt. Kui Wayne McGregori „Symbiont(s)“ pani lati kõrgele oma kehalise väljenduse äärmustes olemisega, siis Giorgio Madia "La Dolce Vita" oli igakülgselt esteetiline jouissance. Federico Fellini filmiesteetika + võrratu peen huumor + hooletu elegants. Balletivormis. Vaimustav. Nende kahe vahele jäi Balti Balletiteatri "Another world", mille eripäraks oli Depeche Mode'i muusika ja Murakami narratiivne taust, mis kuigi palju välja ei kumanud ning see eklektiline interlüüdium jäi pisut venima, kompensatsiooni pakkus üksnes visuaalia. Üldkokkuvõttes oli gala nii kordaläinud elamus, et järgnenud Volbriöö jäi tema varju. Tuleshow Kaarsillal Dagö saatel oli muidugi väga kirgas. Laternaid, küünlaid ja sädemeid jagus. Rahvast ka, igasugust. Ning ehkki me viimaks Rotaliasse ei läinudki, siis kingi sai kulutatud lisaks tänavatele hoopis Arhiivis "Õnne 14-l" retro saatel, teiste varvastel, sest sinnagi jagus varahommikuni keerutajaid omajagu.
Kell 2 lõppes see Walpurgi öö. Peas käis ikka veel "Personal Jesus" ja tahtnuks Fellini filme vaadata.
Kuid narratiiv, narratiiv, narratiiv. Subjekt ja Ricoeur ja Genette.
Kõlab nagu luule. Istun toas ja kirjutan seda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar