on niimoodi mõelda, aga üleeile öösel vastu neljapäeva oli väljas kõva vihm ja minu ainus mõte läbi une oli, et jumal tänatud, nüüd peseb selle suure õudse vereloigu ära. Järgmisel päeval oli asfalt tõesti puhas ning ma möödusin sealt mõneti kergema südamega...
Kolmapäeva õhtul, kui Tartusse jõudsin, nägin enda toa aknast üht õõvastavat vaatepilti. Oli pime ja silm ei seletanud kõiki üksikasju, aga inimesed seisid tänaval, autod peatusid ja vastasmajad peegeldasid vilkuvat sinist valgust oma tund aega. Kiirustasin "Cabaret" etendusele, juhtunupaigast mööda sõites oli autoaknast näha tumedat läikivat lompi kesk sõiduteed. Paar tundi hiljem ei vastanud ma telefonile. Kuid uudistes oli samal ajal teatatud, et kella viie-kuue paiku, ajal, kui ma linna jõudsin, hukkus Raua-Purde tänava ristil pruuni mantli ja musta käekotiga naisterahvas.
Sain sellest teada alles kahe vaatuse vaheajal, kui viimaks tagasi helistasin ja sellega ühtlasi kinnitasin, et olen elus.
Väga kõhe hakkas. Et keegi omastest sai sellised uudised ja oli murdosa hetke kaugusel politseisse helistamast, et küsida hukkunu isiku kohta. Ning et kellegi jaoks olen ma olnud võib-olla et ..lahkunud.
Ometigi istusin mina rahumeeli "Cabaret"-l, elamata üle neid teadmatuseminuteid, kuni selle momendini, mil täpsustati naisterahva vanuseks 69.
Aga ikkagi... Justkui oleksin seekord pääsenud.
Pani mind mõtlema elu lühiduse üle. Ja Saatuse. Ja nüüdseks ununenud nekrofoobia ja lähedaste peale.
Hoia end ise, siis hoiab sind ka Jumal?
P.S. Veider fakt on see, et lisaks mõttele puhastavast vihmast kummitas mind pool ööd unes laulufraas
"And when you're lying on the stage
and nothing works,
just living hurts".
Kolmapäeva õhtul, kui Tartusse jõudsin, nägin enda toa aknast üht õõvastavat vaatepilti. Oli pime ja silm ei seletanud kõiki üksikasju, aga inimesed seisid tänaval, autod peatusid ja vastasmajad peegeldasid vilkuvat sinist valgust oma tund aega. Kiirustasin "Cabaret" etendusele, juhtunupaigast mööda sõites oli autoaknast näha tumedat läikivat lompi kesk sõiduteed. Paar tundi hiljem ei vastanud ma telefonile. Kuid uudistes oli samal ajal teatatud, et kella viie-kuue paiku, ajal, kui ma linna jõudsin, hukkus Raua-Purde tänava ristil pruuni mantli ja musta käekotiga naisterahvas.
Sain sellest teada alles kahe vaatuse vaheajal, kui viimaks tagasi helistasin ja sellega ühtlasi kinnitasin, et olen elus.
Väga kõhe hakkas. Et keegi omastest sai sellised uudised ja oli murdosa hetke kaugusel politseisse helistamast, et küsida hukkunu isiku kohta. Ning et kellegi jaoks olen ma olnud võib-olla et ..lahkunud.
Ometigi istusin mina rahumeeli "Cabaret"-l, elamata üle neid teadmatuseminuteid, kuni selle momendini, mil täpsustati naisterahva vanuseks 69.
Aga ikkagi... Justkui oleksin seekord pääsenud.
Pani mind mõtlema elu lühiduse üle. Ja Saatuse. Ja nüüdseks ununenud nekrofoobia ja lähedaste peale.
Hoia end ise, siis hoiab sind ka Jumal?
P.S. Veider fakt on see, et lisaks mõttele puhastavast vihmast kummitas mind pool ööd unes laulufraas
"And when you're lying on the stage
and nothing works,
just living hurts".
3 kommentaari:
Oi ma tean täpselt seda tunnet. Mingid aastad tagasi mu parim sõbranna sõitis maalt tallinnasse ja siis oli hiljem uudistes, et samal maanteel punane auto, tüdruk ja noormees ja seal oli veel mingeid detaile, ühesõnaga et avarii ja kõik hukkusid. Ja ma helistasin talle vist mingi 784 korda, aga õnneks paari tunni pärast ta võttis vastu ka reaalselt.
Siit loo moraal: ära pane kunagi oma telefoni hääletuks, ka teatris mitte!
Sa ei pane enam?
ei mina panen ikka, mu sõbrad teavad et ma ei võta nagunii kunagi vastu
Postita kommentaar