mu päevad siin Eestimaa päikese all on jõudmas lõpule. August on jõudmas lõpule.
Käisime vihma trotsides laadal ja pidasime järve kaldal pidu, tantsides Rock Hotelli saatel end tähtedesaju tipp-perioodi. K&T käisid taas külas ja seega kohtusime varem, kui arvatud. Viimased augustinädalad on toonud veel nägemiseni-jätjaid. Aitäh, O., kes Sa veetsid minuga paar tunnikest rohelise tee ja teatrijuttudega. Aitäh, P., kes Sa võtsid aega minuga kodulinna peal kulgeda ja olmest rääkida. Aitäh, L., kes Sa jagasid minuga vanade aegade nostalgiat. Aitäh O.W., kes Sa kell 8 hommikul meid uksekellaga äratasid, soovides hambaid pesema tulla, ning kes Sa mu lennukikiirusel Tartusse sõidutasid. Tartu võttis ja andis viimased asjad, vaate Toomel ja Metro einesaia, jäätiseampsu A.-ga Emajõe ääres. Enne 2015 seda enam ei saa.
Ja siis oli üks kordusteatriskäik Alatskivile, kus taaskord sai ainult väga heal tasemel teatrielamuse, ainult väga heade mälestustega. Ka ema jäi paksult rahule ning nii see Liivi-lugu meil avaldamiseks kirja pandud sai. Ükskord ta ilmub.
"Kähin on sees."
- "Ükskord sureme me kõik."
"Sina kindlasti."
Ja vahepeal oli Pärnus Augustiunetus, oli üks külaskäik ja sünnipäev, üks road-trip läbi Eestimaa ja tagasi Peipsi äärde. Nägin merd, äikest ja langevaid tähti. Inimesi täis tänavaid ja diskokuulikesi rippumas nende kohal. Kohtasin tuttavaid, kes avaldasid kahjumeelt, et ei jõua mu lahkumispeole. Ma ei saanud muud teha kui vastusega leppida ja kompensatsiooniks tasuta vein ära juua. Mis parata.
Lahkumispidu sai ka läbi, jah. Ühes veiniga. Ja veiniga. Ja veiniga. Ja... Kella 5 ajal hommikul pudelimängu mängimine ei pruugi tingimata parim mõte olla... See siis ongi Spiel. Korraks arvasin end mõistvat Vahingut. Siis mõistsin Kangilaskit, kes ütles, et Spiel oli kuri. Aga kui juba Pandora laegas avatud sai...
Igaljuhul, aitäh M., J. ja A. - söögi ja joogi ja "tõe" eest. Või südaöise laulu, "Kolme sõbra" ja "Viimase trammi" eest. Kommipaberid muru sees maas..
Läbi meeletute raskuste ja siseheitluste - olen viimaks saanud oma tagasihoidlikesse kohvritesse mahutatud kogu oma järgneva poole aasta elu. See on ime ja õõv üheaegselt. Suvi on saanud läbi ja jälle on toonud august mulle neid hetki ning mälestusi - mõtteainet, millega seekord minna kanalite linna ja nendele miilide kauguselt mõelda.
Arvasin, et olen ärevam/kurvem/labiilsem/maanilisem... aga justkui ei ole. Vist. Veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar