kuigi mu ema pidas paremaks kasutada neid taimede toestuspulkadena. Tegelikult on need pärit Pangest. Kaks aastat tagasi, kui A.-l oli sünnipäev, käisime Tsink Plekis söömas ja ma õppisin esimest korda pulki käsitsema. Pärast läksime šampuse ja Fazeri šokolaadiga Emajõe äärde paadisillale sooja kevadõhtut nautima ja jõel ujuvaid sõudepaadikesi vaatama.
Sel aastal pidas härra oma juubelifestivali. Üks õhtu Arhiivis grillipeol koos mõnekümne inimesega, kes kord tulid, siis läksid, samal ajal söögikausid tühjenesid, boolikauss vahelduvalt niisamuti ning öösse jäid ka kiired tantsuringid. Kaalusin järgmisel päeval korraks juba närviminekut, sest õhtul oli etendus ning publikus pidid istuma vanemad. Pärast etendust oli koos nendega broneeritud peolaud Panges. Palju puudu ei jäänud, et oleksin nädalalõpu erutuse pärast verest välja löönud. Või siis jäi, sest otsustasin festivalist siiski viimast võtta, aidata nõu ja jõu ning rahuliku meelega enam kui enesekeskset hüsteerikut mängida. Ja tuli välja, et see oli ainuõige strateegia - etendus võeti vastu aplausi ja kiidusõnadega, õhtusöök kulges meeldivalt ja sulnilt. Mis kõige tähtsam - sünnipäevalaps ise jäi kõige ja kõigiga rahule. Naeratus täis siirast rõõmu. Jälle üks korda läinud pidupäev, isegi restoran oli sama. Seekord küll pulkasid ei antud ning ilm oli võrreldes kahe aasta taguse ajaga jahedam, tibutas ja sõites vanematega öösel Tartust koju, kadus tee paaril korral uttu, ent igas muus mõttes oli terve see nädal pööraselt korda läinud. Aeg on tormanud, tegemisi on olnud nii mitmel rindel, et ajaplaneerimine ei ole kannatunud grammigi painutamist. Suureks leevenduseks said paljud kooliasjad kaela pealt ära ja unegraafik, mis viimaks ahenes pinge all juba haprakeseks, võib nüüd kosuma hakata. Nii et kokkuvõtvalt on möödunud nädal olnud täielik vertigo. Midagi sellist.
Aga kõik on samas nii parfait!
Sel aastal pidas härra oma juubelifestivali. Üks õhtu Arhiivis grillipeol koos mõnekümne inimesega, kes kord tulid, siis läksid, samal ajal söögikausid tühjenesid, boolikauss vahelduvalt niisamuti ning öösse jäid ka kiired tantsuringid. Kaalusin järgmisel päeval korraks juba närviminekut, sest õhtul oli etendus ning publikus pidid istuma vanemad. Pärast etendust oli koos nendega broneeritud peolaud Panges. Palju puudu ei jäänud, et oleksin nädalalõpu erutuse pärast verest välja löönud. Või siis jäi, sest otsustasin festivalist siiski viimast võtta, aidata nõu ja jõu ning rahuliku meelega enam kui enesekeskset hüsteerikut mängida. Ja tuli välja, et see oli ainuõige strateegia - etendus võeti vastu aplausi ja kiidusõnadega, õhtusöök kulges meeldivalt ja sulnilt. Mis kõige tähtsam - sünnipäevalaps ise jäi kõige ja kõigiga rahule. Naeratus täis siirast rõõmu. Jälle üks korda läinud pidupäev, isegi restoran oli sama. Seekord küll pulkasid ei antud ning ilm oli võrreldes kahe aasta taguse ajaga jahedam, tibutas ja sõites vanematega öösel Tartust koju, kadus tee paaril korral uttu, ent igas muus mõttes oli terve see nädal pööraselt korda läinud. Aeg on tormanud, tegemisi on olnud nii mitmel rindel, et ajaplaneerimine ei ole kannatunud grammigi painutamist. Suureks leevenduseks said paljud kooliasjad kaela pealt ära ja unegraafik, mis viimaks ahenes pinge all juba haprakeseks, võib nüüd kosuma hakata. Nii et kokkuvõtvalt on möödunud nädal olnud täielik vertigo. Midagi sellist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar