Kell üheksa hommikul, kui juba on palav, aga veel ei kõrveta,

võtsin oma mati, räti, ratta ja tahtejõu kokku ning enne, kui üldse unerähma silmast pesin või mingil võimalikul viisil hommikusöögile mõtlesin, juues vaid klaasi vett, sõitsin järve äärde. Suure paju okste all alustasin oma päeva õndsas üksinduses Viie Tiibetlasega ja tervitasin järve kohale juba tõusnud päikest. Sel kellajal pole vesi veel puljongiks soojenenud ning pakub parimat võimalikku kosutust. 

Tagasi koju sõitnuna valmistasin koduaia-rabarberi-jogurti-smuutit kamaga ning tundsin, et kõnnin sirgema seljaga. Homme panustan suuremale koormusele. Nädala lõpuks ehk leviteerin.
Ben Howard'i "Oats In The Water" oli orkester mu peas ja see oli nii võimas, et ma ei vajanudki muud taustamuusikat kui see kusagil kuklas, hommikune linnulaul ja tuul pajuokstes. Järv oli vaikne. Sellistel hommikutel on küll oma heli, mida aga mitte kõrvaga ei kuule.