Kui nüüd päris aus olla, siis olen ma seda videot tahtnud postitada juba detsembrikuu lõpust, mis üldsegi ei tähenda, et ma seda siis esimest korda nägin, vaid et see mul vist üle poole aasta jälle meelde tuli. Ikka meeldis. Kartes näida liialt maniakaal-depressiivsena, jäi see siiski üllitamata, aga tänasel päeval võib.
Teatrit muidugi on jätkunud ja jagub ka tänasesse õhtusse, küll veidi teistsugusel moel. Ma elan ju ikka veel teatris, teatrist ja teatrile ning vabal ajal, kui seda juhtub olema, külastan teatreid. Siinkohal tervitaksin "Zebrat", mis tekitas diskussioone (ju siis oli tabav), "Fannyt ja Alexandrit" (mis kinnitas eelnenud diskussiooni üht osa; ja oli võrdlemisi pikk ja bergmanlik- see vist on hea?), "Härrasmeest" (mis kummutas teatud arusaamisi ning oli vajalikuks vahelduseks) ja eilset Monolava vol 3 (kus ilmnesid taaskord ühed esilekerkinud järeldused kaasaegse lava- ja sõnakunsti vallas).
Natuke on kahju ka. Et eelmise aasta Pärnu gala Linnateatris ei toimunud. Või et sel aastal ei ole mul sinna asjagi. Ent veeta teatripäev Emajõe ääres lähimate teatraalide ja teatrifiilidega, kes veel haardeulatuses on, pole ka sugugi kahetsusväärne valik. Tõeline tempel on ju siiski meis eneses.
(Ma ei väsi seda lavastust vaatamast ja kui ma peaksin kord monotükis mängima, siis see oleks minu esimene valik, sans doute. Vt teksti kohta rohkem siit.)
Teatrit muidugi on jätkunud ja jagub ka tänasesse õhtusse, küll veidi teistsugusel moel. Ma elan ju ikka veel teatris, teatrist ja teatrile ning vabal ajal, kui seda juhtub olema, külastan teatreid. Siinkohal tervitaksin "Zebrat", mis tekitas diskussioone (ju siis oli tabav), "Fannyt ja Alexandrit" (mis kinnitas eelnenud diskussiooni üht osa; ja oli võrdlemisi pikk ja bergmanlik- see vist on hea?), "Härrasmeest" (mis kummutas teatud arusaamisi ning oli vajalikuks vahelduseks) ja eilset Monolava vol 3 (kus ilmnesid taaskord ühed esilekerkinud järeldused kaasaegse lava- ja sõnakunsti vallas).
Natuke on kahju ka. Et eelmise aasta Pärnu gala Linnateatris ei toimunud. Või et sel aastal ei ole mul sinna asjagi. Ent veeta teatripäev Emajõe ääres lähimate teatraalide ja teatrifiilidega, kes veel haardeulatuses on, pole ka sugugi kahetsusväärne valik. Tõeline tempel on ju siiski meis eneses.
"I am the light which is on them all. I am the All, and the All has gone out from me and the All has come back to me. Cleave the wood: I am there; lift the stone and thou shalt find me there!"
(Ma ei väsi seda lavastust vaatamast ja kui ma peaksin kord monotükis mängima, siis see oleks minu esimene valik, sans doute. Vt teksti kohta rohkem siit.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar