selle pühapäevase lõunapooliku, mis oli värskendavaks vahelduseks kõikidele õhtutele ja öötundidele Fieldinguga. Kusagile on jäänud minust maha ootama veel Anouilh "Antigone" (mille ma mõistagi võtsin ette originaalkeeles). Ning kusagile veel inimesed, kes ühel või teisel hetkel elus on olnud mu lähedal. Nemad muidugi ei oota, sest nii nagu minulgi, on neil samamoodi tegemist argipäeva ja asjadega, mille edasilükkamine on mõeldamatu. Ja ma üldse ei süüdista neid selles, et nad seal kusagil minu pärast raskeid igatsuspisaraid ei vala, kuivõrd ma ise pole andnud alust taaskohtumistele ega omapoolsele huvile. Mind pigem kurvastab tõsiasi, et on olemas see kusagil - ma ei tea, kus, kellega, kuidas või miks need inimesed on seal, kus nad on ning et on möödunud aastaid ilma, et me oleks kohtunud, rääkinud, käinud või olnud koos. Erinevalt ajast, mille meeldejäävaimad hetked ulatuvad kolme-nelja aasta tagusesse eluperioodi.
See ei ole nüüd tingimata Sartre'i süü, et ma sellele mõtlen. Sõbrapäeval meenutasin paratamatult neid inimesi, kellega kord oma päevi veedetud sai -Toomemäel jalutades, Raeplatsil tantsides või hoopis mõne välisriigi linnaväljakul naerdes. Palju pisikesi hetki, mälestusi ja olukordi, tihti igapäevaseid, kuid ometi eredalt mälusse jäädvustunuid. Mis on neist inimestest nüüd saanud?
Ikka ja jälle tulevad mõned sellised mälupildid tagasi silme ette, ennekõike kui mineviku ja oleviku kokkupuutepunkt on juhuse või kokkulangevuste tahtel eriti õhuke ning tundub, nagu poleks aeg üldse edasi läinudki, samas kui mälestuste ja käesoleva hetke vahel laiutab terve ajastu. Paradoks.
Nii juhtus siis, kui nõustusin J.-ga möödunud esmaspäeval välja kooki sööma minema. Sujuvalt jõudsime järgmisse lokaali veinitama ja sealt edasi nostalgia avarustesse. Juhtus ka neljapäeval, mil ùr L.-i kontserdil Arhiivis tema käekäigu kohta küsides tundsin, et see pole pooltki nii sundimatu küsimine, kui kunagine pärast esimest loengut saadetud sõnum, mis pretentsioonitult päris "Mis teed?" Sellele järgnes hilishommikune praemuna söömine Toomemäe jalamil olevas hämaras ajaloohõnguga korteris, kitarrimäng ja minu retsitatiiv E. A Poe "Reetlikust südamest". Need ajad..
Ma tunnen sellest sundimatusest puudust, sellest eneseteadlikust muretusest, aja ja ruumi tähtsusetusest, kus üksnes tunne, üksnes inimesed lugesid ja kõik oli justkui alles ees.
Kus on nad nüüd? Millest nad mõtlevad? Mida kardavad? Mille üle rõõmustavad? Mis on praegu nende jaoks tähtis?
Vahel tekib kiusatus haarata telefoni järgi, kuid siis meenuvad mulle üksteise järel kõik kohustused, poolelolev kirjandus ning tähtajad-tähtajad-tähtajad. Elu, mida ei saa edasi lükata. "Ilmselt ka neil," mõtlen. Veidi kurb on siis, et sõpru justkui saaks.
Ühel heal päeval ehk kohtume taas. Teisiti ei ole mõeldav. Ju?
See ei ole nüüd tingimata Sartre'i süü, et ma sellele mõtlen. Sõbrapäeval meenutasin paratamatult neid inimesi, kellega kord oma päevi veedetud sai -Toomemäel jalutades, Raeplatsil tantsides või hoopis mõne välisriigi linnaväljakul naerdes. Palju pisikesi hetki, mälestusi ja olukordi, tihti igapäevaseid, kuid ometi eredalt mälusse jäädvustunuid. Mis on neist inimestest nüüd saanud?
Ikka ja jälle tulevad mõned sellised mälupildid tagasi silme ette, ennekõike kui mineviku ja oleviku kokkupuutepunkt on juhuse või kokkulangevuste tahtel eriti õhuke ning tundub, nagu poleks aeg üldse edasi läinudki, samas kui mälestuste ja käesoleva hetke vahel laiutab terve ajastu. Paradoks.
Nii juhtus siis, kui nõustusin J.-ga möödunud esmaspäeval välja kooki sööma minema. Sujuvalt jõudsime järgmisse lokaali veinitama ja sealt edasi nostalgia avarustesse. Juhtus ka neljapäeval, mil ùr L.-i kontserdil Arhiivis tema käekäigu kohta küsides tundsin, et see pole pooltki nii sundimatu küsimine, kui kunagine pärast esimest loengut saadetud sõnum, mis pretentsioonitult päris "Mis teed?" Sellele järgnes hilishommikune praemuna söömine Toomemäe jalamil olevas hämaras ajaloohõnguga korteris, kitarrimäng ja minu retsitatiiv E. A Poe "Reetlikust südamest". Need ajad..
Ma tunnen sellest sundimatusest puudust, sellest eneseteadlikust muretusest, aja ja ruumi tähtsusetusest, kus üksnes tunne, üksnes inimesed lugesid ja kõik oli justkui alles ees.
Kus on nad nüüd? Millest nad mõtlevad? Mida kardavad? Mille üle rõõmustavad? Mis on praegu nende jaoks tähtis?
Vahel tekib kiusatus haarata telefoni järgi, kuid siis meenuvad mulle üksteise järel kõik kohustused, poolelolev kirjandus ning tähtajad-tähtajad-tähtajad. Elu, mida ei saa edasi lükata. "Ilmselt ka neil," mõtlen. Veidi kurb on siis, et sõpru justkui saaks.
Ühel heal päeval ehk kohtume taas. Teisiti ei ole mõeldav. Ju?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar