"Veni, Vidi, Dormivi"

(''Tulin, nägin, magasin.'')

Täna ma matsin oma Ego. Ma matsin ta mõtteliselt sinna liivakasti, kuhu teised kaugust hüppasid. Öösel, kui ma magada ei saanud, vaevlesin oma köhahoogude käes, ja hommikul, mõned tunnid hiljem, ning vaevlesin taas, pidasin endaga maha kibeda lahingu. Surusin oma ambitsioonid alla, kõik surusin alla, oma jäärapäise soovi osaleda ja nii endale kui teistele midagi tõestada. Eile õhtul olin veel nii kindel, et jah, ma pean osalema. Kuu aega olin end nii vaimselt kui füüsiliselt ette valmistanud. No ausõna, ma tõesti ootasin seda päeva, tahtsin end maksma panna. Tuua koju medal. Sest see aasta oli mu viimane võimalus seda teha.
Aga ma ei suutnud. Ma pidin endale ütlema, et tervis o n tähtsam, kui medalid. Just. Mul kajasid kõrvus ema ja Oliveri sõnad. Et ma ei oleks nii auahne; et ma ei paneks oma tervist proovile. Kuigi ma nii tahtsin. Nii tahtsin ..
Küsisin endalt täna varahommikul: Milleks täpsemalt mul neid medaleid vaja on? Mille jaoks ma seda teen. ''Alati ei pea kellelegi tõestama, et oled parim..''. Tõsi. Aga keegi sai selle medali pärast nüüd õnnelikumaks, minu tervis paraneb ning ma tõestasin pigem seda, et suudan olla järeleandlikum, leebem, vähem isekas. Ja kes ütleb, et ma sealt midagi üldse saanud oleksin? Jah, oleksin, kui poleks haigeks jäänud. Aga täna, kui ma vabatahtlikult kaugushüppeid mõõtma läksin, tahtsin korraks eemalt oma koti tuua ja sörkisin selle poole.. Ja ma ei jõudnud. Jalad ei tahtnud kanda, keha ei tahtnud liikuda. Seega, võin end lohutada, et kui mul ka köha ei oleks, mu füüsiline vorm on varjusurmas - ma ei olekski suutnud võistelda. Kurb. Need olid niii ilusad medalid. Osavõtjad muudkui porisesid ja kirusid, er nad ei taha joosta ja raske on. Mina vaatasin (esimest korda elu jooksul vist), kui väga ma ise tahaks seal raja peal rabeleda, seal hüpata, tõugata ja hambad risti endast maksimumi anda.
Olgu. Las ta jääda. Omamoodi tunnen, et olen ikkagi midagi saavutanud ja end ületanud. Tubli, Agnes, et kulla tõid ; ) Sul on see võimalus veel järgmine aasta ka.

__________________________________

Ahjaa. Geograafia üleminekueksam on selja taga. Oli lihtsam, kui arvasin. Ja ma tegin rumalamaid vigu, kui arvasin.. Et päris geenius.. Tšiili pealinna ikka teaks. Ja see lomp, teadagi, seal Araabia ps kõrval on Pärsia laht. Daaaa!
Kitarrieksami sain ka tehtud. Tugeva 5 sain. Ja ei hakanudki köhima. Käed ei hakanud värisema...Ja üldse, sel päeval püsisin tablettide najal isegi püsti. Väga hea. Nüüd veel riigieksam. Oeh.


Ja üks linnuke siristas läbi telefonitraadi, et on võib-olla üle pika aja Mustvee tulemas. Sõssu... tule-tule ; )