Molitva.

Hakka või Jumalasse uskuma.
Meil kadusid autovõtmed ära.. Juba paar päeva tagasi. Kadunud. Lootusetult. Võimatult. Müstiliselt. Kadunud.. Ammu kõik võimalikud kohad läbi otsitud, kui arvestada seda, et nad kadusid ära vaid minutite jooksul. Olid autos, järgmisel hetkel enam mitte. Ja seda täiesti surmkindlalt. Uue lukusüsteemi loomine, tuli välja, läheks teise auto hinda maksma.
Täna. Mina õppisin, kui isa tuli jälle ahastuses tuppa, et öelda: need võtmed tuleb leida, sest kiibi vahetamine maksaks ikka häbematult suure summa. Nad läksid emaga autot ja selle ümbrust oma 60.korda üle vaatama. Selge ju, et neid võtmeid enam ei leita. Aga mida sa, hing, ikka teed, kui pole v e e l k o r d üle vaadatud.
Ei, ma ei ole usklik inimene (ja ma teadsin, et need asjad jäävad kadunuks), ometigi ütlesin toas olles: 'Armas Jumal, palun tee nii, et nad need võtmed üles leiaksid..'' Ja püüdsin mitte naerma hakata oma mõtete jaburuse üle. Paari minuti pärast käevitas isa akna alla auto. Vaatasin välja - ta hoidis võtmeid peos.
Ma olin tumm. Mul ei jäänud muud üle, kui üles vaadata ja hämmingus öelda: ''Aitäh!''.
Kuidagi võlgujäämise tunne tekkis. Selline veider kripeldus.. Aga mida ma anda saaksingi. .. Meie kapitalistlik ühiskond taevariiki ei laiene.. Õnneks.