Inimene seisab iseenda varjus ja kurdab, et maailm on pime.

'' Kui nad uudishimulikuna küsivad sult, mis See on,

ära tunnista midagi, ära eita midagi.

Sest mida iganes tõeks väidetakse, ei ole tõde,

ja mida eitatakse, pole tõde.'' /.../

Tänase päeva teema: zen-budism. Ja selle eest tuleb vist tänada õpetaja Neemet, kes ajalootunnis meile veidi teistsuguse tunni kord tegi ja Ööülikooli loenguid tutvustas. Üks neist rääkis zen-budismist. Tund tekitas mu's elavat huvi ja mõtlesin asja täpsemalt uurida.
ZEN ... Arendav. Ergastav. Mõtlema panev. Sel alal ma veel jätkan oma pisikesi õpinguid ja avastamist. Ma hoian teid kursis.

Eile oli imelik päev. Ma arvan, et aasta tagasi oleks ma taolise olukorra lahenduse üle irooniliselt naernud või seda absurdseks pidanud. Aga inimesed muutuvad. Ent kes teab, ehk me ei muutugi, sest me oleme kogu aeg sellised olnud. Lihtsalt avastame end pidevalt.. Meie isiksus areneb. Ja nii me ei oskagi ette näha tulevikku ega ennast selles olukorras, sest meie Meel pole sinna tasemeni laienenud ega küündinud. ( Zen annab tunda.)
Tõnis esitas ükspäev huvitava filosoofilise küsimuse: kas saatuse mitte-etteteadmine on valetamine? Et kui keskajal inimesed arvasid, et Maa on lapik ja nad järjekindlalt sellist teooriat kuulutasid tõe pähe, ning siis ühel päeval tõestati, et Maa on ümmargune.. Kas nad on siis valetajad? Kuigi nad ju ei teadnud tõde..

Aga mis puutub veel eilsesse , siis.. ma avastasin, et mõnikord ei pea inimene ise midagi läbi elama, et puudutatud saada. Mõnikord puudutavad teda teise läbielamised. Ja ma mõistsin seda, et on olukordi, kus ilmneb inimese nõrkus läbi teda ümbritseva. Ei loe see, kui inimene ise on tugev, õiglane, iseseisev ja vastupidav. Sest kui ühel hetkel inimesed tema ümber mõranevad, mõraneb ta paratamatult ka ise. Veidi, kuid siiski. Isegi, kui tal ümritsevaga otseseid seoseid ei ole. Aga ta kaotab oma turvatunde, pettub püsiväärtustes ja pühade asjade jäävuses. Ta peab tunnistama kõige olemuse ebapüsivust. Teda ümbritseva purunemisega murdub miski ka inimese sees. Kahju. Ja ma ei teagi, kas nutta või naerda, moraliseerida või kaasa tunda, ärrituda või jääda ükskõikseks. Elu läheb nii või naa edasi ..meie kõigi jaoks. Nüüd ma siis tean, kuidas see olukord kõrvaltvaatajale tundub.

Täna öösel nägin ma väga veidrat und.
(Nimetähed on muudetud, v.a Laura)

Ma mäletan, et kõndisin K.-ga Mustvees mööda Tartu tänavat kodu poole. Ilus päikseline päev oli. Jalutasime ja jõudsime saiakestepoe lähedale. Ja ma nägin selle taga turu nurga juures seismas Laurat. Ta oli koos kellegagi. Mingi poiss.Alguses olin teda silmates meeldivalt üllatunud. Ma ei saanud aru, mida ta selle poisiga seal tegi ja ma ütlesin K.-le, et me läheksime juttu rääkima. Noormees Laura kõrval pööras end ringi. Laura oli mind juba ärganud, kuid oli veidi ehmatunud. Ma ei mõistnud tema ehmatust, kuni nägin, kellega ta on. See oli N.! Jumal küll. N. oli Mustvees! Lauraga! Et nagu.. MIDA?! Kuidas see võimalik on?! mõtlesin. N., näinud mind ja mu kaaslast, otsekui ehmatas, solvus või ärritus ja minu pilku vältides rutakalt eemale kõndis. Ta pani suitsu ette. Ja vaatasin hämmeldunult Laurale otsa ja küsisin tigedalt : ' 'N. suitsetab, või?!''. Ja Laura vastas : ''Jeap, ma ka,'' ja süütas isegi sigareti ning ütles, et, '' poleks ma nii purjus, ei teeks ma seda ega oleks temaga siin, aga näe..''. Ning ta andis mulle 1,5 liitrise Gin Long Drink'i pudeli. Selle greibi oma. Seebivee. Umbes pool liitrit oli pealt joodud. N. suitsetas eemal ja ma jälgisin tummas raevus Laurat. Siis andis ta mulle pooliku küpsisepaki. See oli väidetavalt N.-i oma, aga Laur kinkis selle mulle. Ei nh, tänks, eksole. Ma urisesin vihaselt. K. ei saanud aru, kes too tüüp oli ja millest minu selline raev ja trots. Ta ei saanud millestki aru. Ma ainult krigistasin hambaid ja küsisin 'Miks?!'. Rohkem küll endalt, sest keegi ei vastanud.
Mäletan, et olin pahane ja kõndisin K.-ga edasi. Koju. Minu maja ees jätsime head aega, sest K. pidi bussile minema ja ma ei teadnud, millal jälle kohtume. Ta ütles, et tahab mind varsti näha ja andis mulle musi. Ma lehvitasin ja jooksin hoovi poole. Siis hõikasin talle veel järele, sest mul tuli meelde, et ehk kutsun ta juunis peole. Ta oli meelitatud ja lubas selle üle kindlasti järgi mõelda.
The end.
Ma ärkasin üles ja ei mõistnud muhvigi. Kust tulid sellised tegelased ja süžee!? Ma oleksin mõistnud, kui N.-i asemel oleks näiteks eelmise õhtu rabavate uudistega välja ilmunud tegelane olnud. Aga ei. Veider. Väga veider. Ahjaa, Laur. Ma ei taha seda seebivett! :S
Ja ära kunagi saiakestepoe taha koos N.-iga ebakvaliteetset alkot jooma mine!