To : S.

Ei ole kahtlusi. Selles osas ma ei tunne mingit kripeldust. Kui ma oma otsuse olen teinud, siis minu jaoks teadmatust ei ole.. Teadmatus eelneb otsuse tegemisele.. ja see oligi piinavaim faas. Ja ega ma oma Ego maha ei matnudki. Igaveseks, ma mõtlen. Vastupidi, selles situatsioonis lükkasin ta kõrvale, et ta kunagi teeniks kõrgemaid eesmärke. Neid teisi 'medaleid'. Ma ei kahtlegi, et need tulevad ; ) Lihtsalt, minu jaoks ei oma taoline medal suuremat tähtsust. Ma tuletasin endale meelde, et materiaalsus on minu jaoks triviaalne ja teisejärguline. Ma ei püüdle mitte medali vms kui uhkuseseme, vaid vaimsete,hingeliste ja inimlike väärtuste poole. Ja see on mu peamine unistus... harmoonia suhetes, tolerants, igasugune väiklusest vaba olemine. See ongi minu elu medal. Ja ma pigem püüdlen selle poole, kui teen asjadest omale jumala. Minu jumal on inimene.. Ja kui see tasand minu elus on saavutatud : panna inimesed nägema väärtusi teise nurga alt, siis selliste, jah, just selliste unistuste nimel ma pingutan. Need on 'medalid', mis teevad mu päeva ilusaks ja millest unistades ma, tõepoolest, igal õhtul uinun. Ja kui mul millestki kunagi kahju peaks olema, siis mitte sellest, et ma endale või kellelgi uhkuse poolest tõestada ei saanud, et just mina olen parim( see ei annaks tegelikult midagi, eriti, kui ma tulemust peaaegu, et tean..see oleks omamoodi isekus), vaid sellepärast, et inimesed näevad asju hinnalisematena kui teist inimest. Aga seda ma näha ei tahaks, see ei oleks võit. Mina oma sihtidest ei loobu ; )