Kollane kui kirss…

Ma tean, ma tean, ma tean. Hiiumaa. Ja kõik, mis sellega kaasas käib… Oleksin pidanud juba ammu kirjutama. Taevas ise ja mu arvutiekraan teavad, kui mitmel korral olen juba hoogu võtnud ning istunud kindlas usus arvuti taha, et seda teha. Juba poolteist nädalat olen ma iga päev nii vähemalt korra mõelnud.
Aga.
Ei.
Nagu ma ütlesin, on minu suhted blogiga – ja ennekõike just selle blogiga – keerulised. Aga seda on nad kõik. Ja mitte vaid blogiga. Ma vajan uut väljundit. Work in progress.
Igatahes. Siin ma nüüd ikkagi olen, kõikide Murphy’de kiuste ja tulevaste meenutushetkede õnneks.

Minu kolm nädalat Hiiumaad möödusid sama ruttu kui jõulud. Pikk eellugu ning sellele järgnev ilus mälestus. Kokkuvõttes. Eks tegelikult oli nii mõndagi säravat, meeldejäävat või lihtsalt tähelepanuväärset. Ja lisaks veel üht, teist ja kolmandat, ent kõike ei saa kirja panna ja see ei küündiks tegeliku elu lähedalegi.
Vahest sellepärast ongi hea, et ma kohe oma saarel veedetud ajast kirjutada ei saanud. Lasin asjadel settida ning nüüd saan eristada just neid seiku, mis meeldejäämist on väärinud.

Tallinn. Kuumus püüdis mind murda, ent ma ei vandunud alla. Ühistranspordi nautimise kõrvalt näidati mulle linna. Jällenägemine ja jäätee said sujuvalt sõbralikuks hüvastijätuks bussijaamas. Kolm nädalat hiljem osutus Seiklusjutte maalt ja merelt taas kohtumispaigaks ning sel korral jätsin mina hüvasti. Juba hoopis pikemaks ajaks.
Vetsi Tall. Esimesed poolteist nädalat hõivas üle poole ööpäevast kestev töö kogu mu aja ning meeled. Täielik eneserakendamine. Ma olin valmis viima end piirini, kus mul polnud võimalust mõelda millelegi muule kui sellele, kuidas saada üles ja minna tööle ning siis rampväsinuna mõneks ajaks uinuda, et taas ärgata ja minna tööle..
Nädalavahetused. Et ma sel aastal elasin trahteris koha peal, ei olnud nädalavahetustel magamine enne kella nelja öösel mõeldav. Kui just metsik läbi põranda raiuv bass ja ülemise korruse vitriinis klirisevad klaasid ei häiri… Seega olid reeded-laupäevad oodatud. Sest siis võis jälle kokku saada, tantsida, näha kõiksugu sorti inimesi ning tunda end seltskondlikult. Ka viimasel laupäeval, mil ma öösel tööl olin. Koristasime toredate abikätega hommikul kella seitsmeni koiduvalguses trahteri esist ning ma mõtlesin: “Ah et selline see siis välja näebki.” Päikesetõus.
Kassari & rahvas. Ma ei osanud muudmoodi nimetada neid õhtuid, kui me üheskoos olime, Mäeotsa tallu läksime, kiikusime, mängisime hilisööni kitarri ja sõime rämpstoitu (umami!). Ja oli tore. Pidasime sünnipäeva, saime mõnikord peale tööd niisama kokku, mängisime Aliast või meenutasime vanu aegu (jah, mul on saarel juba ‘vanad ajad’). Olime hetkes.
Teinekord viis neiu L. mu jällegi rolleriga sõitma, mereranda romantikat tegema ning naabripoiss H. juurde ehmatavate vedrudega diivanit tervitama ja trumme mängima. Et lihtsalt olla. Ja tunda, et sõbrad on head.

D.ja L. söövad reede öösel Vetsi juures krõpse. Sees on pidu. Kusagil on äike. 
D. : Vaata, see äikesepilv on kollane nagu kirss! (mõtleb..) .. Tomat. Kirss..tomat. Kollane kirsstomat.
L. tõmbab peaaegu krõpsu kurku ja naerab minuga selle aasta esimest ühisnaeru.
Because she can! ;)

Hilisöine jämm Chalise’i ja Orelipoisi & Co-ga. Juhtus nii, et nad olid kontserttuuril Hiiumaal ja ööbisid meil. Olime E.-ga tööl ja ootasime neid poole ööni. Viimaks jõudsid nad oma crew’ga kohale ja nõudsid pidu. Teadagi, kuhu see jõudis. Nemad said meilt juua, välja toodi Jaan Pehki kitarr, mis ulatati minu kätte, mina sain refrääniks nende laulu, laulda koos nendega ja hoida nimetatud kitarri kaitsva valve all . Hommikul kaisutati mind hüvastijätuks, tänati toreda erakontserdi eest. Minu argipäev jätkus ..nende tubade koristamisega. Ja maja nr 1 sai neiu L. jaoks edaspidi templiks, kus ööbis Jarek Kasar. See niisiis lisandus Tallipoisi-templile, kus eelmisel nädalal oli ööbinud Norman Salumäe. Mul oli ta juukselokk.. ja tere-hommikust-naeratus.
Tähesadu/päikesetõus. Tartu ja inimesed ei lasknud end kaugeks jääda. Kru:benz tuli külla, ja et oli nädalavahetus, sai ta tutvuda kõikide mu kohalike sõpradega ning nautida kohalikku diskoõhtut. Aga ega ta vist väga seda ei nautinud. 
Visiit oli napilt enne mu äratulekut, rahvast käis juba vähem ning mu tööandja ei lubanud mul enam nii palju tööl olla. Seega - lõpetasin just oma kolmanda mustikakoogi ahju panemise ning üksiti ka tööpäeva. Kuni õhtuni, teiste neidude-noormeestega kokkusaamiseni ja ühiselt peole minemiseni, võtsin endale õiguse näidata ise merd, kiigeplatsi, heade õuntega õunapuud, laulukaart ja muuseumi, kus kummitab. Vastu sain kinnituse, et kummitusi pole olemas, snäki-hetke puuonnis, kiigehoo ja uudiseid-jutte “väljastpoolt”. Ja sel ööl sai ohtralt söödud kamba peale organiseeritud šokolaadi, vaadatud heinapallidel tähesadu ning oodatud päikesetõusu. Hommik mu unne murdis ning viis ränduri heade inimeste abil ära – tagasi.
Äike. Mul ei ole seekordsest reisist mingeid virtuaalseid mälestusi. Ei mingeid fotosid ega jäädvustusi, peale mõne pildi kõige ilusamast kassist, keda ma näinud olen ning kes ilmus ühel ilusal hommikul trahteri õue peale pingijalgu nühkima, sai minult viineri ja pai ning keda ma rohkem ei näinudki, ja ühe video metsikust äikesetormist. Ka sel aastal ei jäänud korralik mürgel olemata. Kell oli viis hommikul, terve öö oli kõmistanud nii, et kohvitassid riiulitel värisesid ning taevas oli pidevalt valge. Pikne lõi arvutisse ja võttis mult mõneks ajaks selle väikesegi võimaluse piiluda “välismaalima”. Sellist sajandi äikesetormi, nagu oli eelmisel aastal D.-läheb-ära-peol, ei tulnud. Ent sundis vaatama. Ka kell viis öösel.
Telekamaratonid. Viimasel kahel õhtul, kui vihma taas kallas ning uni tundus ajaraiskamisena, näis kella neljani tuimalt telekavaatamine väga idiootse (st geniaalse) mõttena. Niisiis vaatasime H.-ga Discovery Channel’it ja klõpsutasime läbi kõik ülejäänud 30 kanalit. Kell kaks tuli Spongebob ja Futurama ning see oli ainus asi, mida õnneks tol hetkel vaja oli. Ajuvaba olemine. Ahjaa, ja šokolaad. Check.

Põgenesin praamil järjekordse metsiku äikese eest, see sai mu kätte ning ma vaatasin aknast, kuidas pikne läbi mustade pilvede ja paksu õhu merre lõi. Tallinnas ei sadanud. Tartusse sõites aga küll. Korraks. Ja siis sain ma teate, et äike on minust ette jõudnud ja kodus arvuti tummaks löönud. Tore. Kuhu iganes ma lähen..

Niisiis olen kodus.
Käisin Kalevipoja Kala- ja veefestivalil. Oli üks pidu. Oli külmem kui eelmisel aastal. Oli vaheldust. Oli ilutulestik. Seisin üksi ja vaatasin seda, meenutasin eelmist aastat. Kuni tuli üks lakku täis vanem jorss ja küsis, kas ma ei karda, tema küll kardab. Käsi, mis mu õlale libises, kandis muud sõnumit. Ütlesin talle, pärast tüüpilist magedat külgelöömisejuttu, et numbrit ei anna ja kui tal midagi teha ei ole, tulgu meile kartuleid võtma. Leiab mulla lõhna järgi üles küll. . Ta oli pettunud ja mina ka – rikkus mu ilutulestiku-hetke ära.
Ja muidu olen teinud lihtsalt tööd. Kartulivõtt. Selja- ja lihasvalu leevendab õhtune lugemine. Sain oma 700 lehekülge meeldivat musta vene masendust läbi ja olen rahul. Oo, kui rahul. See oli kui rusikas silmaauku.
Skype on toonud tervitusi lombi tagant ning ees ootab september.
Ja miski veel, mida ma ei oska praegu ära tunda ega nimetada. Miski, mida ma veidi kardan. Eks teadmatus ole ikka hirmutav. Kõik ei saagi alati olla nii selge ja sirge, kui eelmisel aastal. Suvi on algusest lõpuni olnud üks suur uute mõtete ja minu ette seatud küsimuste ja tundmuste virr-varr. Mõttetöö on siiani jäänud tagaplaanile, ehk oleks aeg nüüd naasta oma teadvusse ja uuesti nägema õppida.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et ei tahaks seda aega. Ma lihtsalt pelgan seda.
Muud midagi.

Soundtrack: Coldplay – Every Teardrop Is A Waterfall
(H. ja D. vaatavad MTV-d.
H.: Järgmine laul, mis tuleb, saab Su reisi soundtrackiks.
Tuli see laul. D. oli rahul.)