7:15 AM Tallinn.

Tänavad olid veel ööst pimedad, kui ma ärkasin selle peale, et T. köögis muna praadis. M. magas veel, nagu ka enamik Kalamajast. Kes kaheksaks kooli, kes üheksaks koolitusele. Kolmveerand kaheksa jätsime põgusalt nägemiseni, teadmisega, et enne õhtut meist keegi tagasi ei jõua. Tallinn. Sealne elu nii käibki, et varahommikul tõustakse üles ja jõutakse üksteisele vaid kiirelt viibata, õhtuhämaruses aga kukutakse väsinult elutoa diivanile, toolile köögilaua taha või kuhu juhtub.
 Olin sellest kahe koolitusepäeva jooksul juba aru saanud; Tartu elust otse pealinna saginasse jõuda tähendas enda operatiivsete võimete proovile panekut, kuid ühtlasi kasvatas oskust jalutada vaikses uduvihmasabinas mööda Salme tänavat, korjata maast hiiglaslikke kastanimune ja lennutada saapaninaga kuldkollaseid lehti enda ümber. Nautida. Hingata. Juua teed, istuda ühiselt õhtusöögilaua taga ning vestelda hiliste õhtutundideni. Teine õhtu jälle vaadata koos OPi ning maiustada hõrgu ahjuõuna ja jäätisega. Kuuma tee aroomis lugeda koolitusematerjale ning uinuda maailma pehmeima ja mugavaima diivani embuses.
 Ei käinud kaks päeva E.-ga ainult ööklubides tantsimas. Väga intensiivsed, asjalikud ja tihedad päevad TTÜ-s olid: turundus ja äriplaan, marketing ja ekspordimaht - need sõnad ei kõla enam sugugi millegi hirmutava ja küündimatuna, vastupidi, neist said igapäevased tööriistad tegelemaks põhjaliku produktsiooni ja ettevõtluse arendamisega meis, abstaktsetes kunstiinimestes. Kohvi- ja lõunapausid pakkusid vajalikku kosutust ja lusti, kui seda koolituseruumis veel väheks jäi, ning ühised pikad linnasõidud tõid meeldivad seltskonnajutuhetked. Nii et öökluppi ega kuhugi peole tegelikult ei jõudnudki. Ainus pidu, mis korraldatud sai, oli tagasiteel, kiirkorras ühes E.-ga, sest autojuht kõige palumiste kiuste meilt veinilonksu - vähemasti sõidu ajal - ei saanud, selle sai ta kohale jõudes. Ühesõnaga, Adavere kabanoss ning sakiline krõps olid piisavad delikatessid, täitmaks meie tagaistme peolauda. Kuniks Tartu meid, vastkoolitatud loomemajanduse spetsialiste jälle oma rahuliku kulgemise ja hiliste voogavate hommikute, tasaste tänavate ning heade mõtetega vastu võttis. Ettevõtlusnädal kestis ja järgneva kahe päeva jooksul jõudsin ka mina end veel lisaks harida.
Kogu selle ringijooksmise, info ja teadmiste ülemahutamise tulemusel jõudsin arusaamale, et peab veidi harmoniseeruma, oma sisemise zen-iga tööd tegema, sisse ja välja hingama ning puhkama.

  See oli nii armas- ja veider ühtaegu - , kui M. minu lahkudes oma alati kutsuvas esikus, kust kunagi lahkuda ei taha, mind kallistas ja ütles, et mina õpetan talle alati, kuidas tunda rahu ja kaotada ära pidev kiirustamise tunne... Ja ometigi oleme mõlemad paanilised kiirustajad ning enesepiitsutajad. Ja just sedasama õpin mina igakord tema juurde minnes temalt endalt, oleksin tahtnud talle needsamad sõnad öelda.
Avarduda ja usaldada. Et ei oleks sellist 7:15 AM Tallinn-olemist.

Stacey Kenti saatel - jätkugu...