talv on alanud. Ja päevad lähevad pikemaks. Ja Ott sai Sirbi peatoimetajaks.
Muus osas võisin eelmisel nädalal enda üle uhke olla. Mitte üksnes ei saavutanud ma Kane'i essee eest Oti hinnanguna suurepärasust, mis tõeliseks kergenduseks oli, vaid panin oma anded proovile taaskord köögis. A.'ga kahasse valmis peedi-fetajuustupirukas. Ja ühes ahjusooja piruka, glögi ja Before Sunset'iga tähistasime Muse'i kontserti aastapäeva. Päeva lõpuks jõudsime ka teatrisse "Uut Üürilist" vaatama.
Reede muidugi oli vastupidiselt eelnenud sulnile päevale üks kestev toimetamine. Hommikune neli tundi rahvusvahelise projektirahastuse infoseminari oli kergelt öeldes väsitav, eriti kui arvestada fakti, et õhtune TÜTi jõulupidu tekitas ärevust. Sest oli vaja jõuda valmistada peolauale quiche ning sättida end valmis. Suure pirukavalmistamise hoos pidasin õigeks ja vajalikuks ka köök ära pesta, valamukapp ning vannituba ära küürida. Pole viga, sai kõigega valmis. Pidu oli mõõdukalt meeleolukas, ilma draamata TÜTi üritused mööduda ei saa ning mõnda inimest näeb kord sinises kuus. Muidugi verivorst oli laual, minu tuunikala-brokkolipirukas sai kiitust, kitarrgi sai kätte võetud, kuigi häält olin ma ilmselt viimati suvel teinud, ning "Simply the Best" kõlas. Pärast seda tuli aeg lahkuda.
Jõulupidusid jagus ka sellesse nädalasse, kus teisipäevaöö lõppes V. ja M.-iga Kivis, kõrvallauas muuseas K-M. Sinijärv. Tahtsin talle öelda, et mul on kahju, et ta Sirpi ei kandideerinud, ent otsustasin selle teadmise enda teada jätta, tema aga lahkuda ja miskipärast mulle head õhtut soovida. Pole ka paha.
Enne pühadele suundumist käisin teatris ka. "Üksildane Lääs" Sadamateatris karjus vandesõnu ja lõhkus pühakujusid. Pärast teist vaatust leidsin, et oleks võinud minna hullemini ja Mähari-Kuntseli-Kütsari tandem tegi päris tubli töö. Mõningane kaugus jäi õhku, kuid - nagu öeldud - päris hea, hinne 4.
Nädala kirsiks oli pühadeõhtusöök V. ja K. juures, pikk laud, hõrgud toidud, maitsev vein ning armas seltskond. Üks armas oli puudu, sest pealinlastele tuli teatrit viia, kuid hoopis "aeg on pikim distants kahe koha vahel" (T. Williams, "Klaasist loomaaed"). Tõelised pühad ja olemised on alles ees..
Igatahes olen nüüd kaks päeva vaid Mõškiniga mängida jõudnud - sest muud tema hüperaktiivsuse kõrvalt teha ei saa - ning tahan uskuda, et saan olla edaspidi produktiivsem. Õigemini optimaalsem, et mitte jõuda kiretusse konstateeringusse, vaid luua ikkagi mingisugune impressioon. Ahjaa, vastne kultuurilehe peatoimetaja loodab isiklikult, et ma oma võõrsõnalembusest võõranduksin. See mõjuvat ülbelt, ta ütleb. Kas ma peaksin seda kaaluma?
Muus osas võisin eelmisel nädalal enda üle uhke olla. Mitte üksnes ei saavutanud ma Kane'i essee eest Oti hinnanguna suurepärasust, mis tõeliseks kergenduseks oli, vaid panin oma anded proovile taaskord köögis. A.'ga kahasse valmis peedi-fetajuustupirukas. Ja ühes ahjusooja piruka, glögi ja Before Sunset'iga tähistasime Muse'i kontserti aastapäeva. Päeva lõpuks jõudsime ka teatrisse "Uut Üürilist" vaatama.
Reede muidugi oli vastupidiselt eelnenud sulnile päevale üks kestev toimetamine. Hommikune neli tundi rahvusvahelise projektirahastuse infoseminari oli kergelt öeldes väsitav, eriti kui arvestada fakti, et õhtune TÜTi jõulupidu tekitas ärevust. Sest oli vaja jõuda valmistada peolauale quiche ning sättida end valmis. Suure pirukavalmistamise hoos pidasin õigeks ja vajalikuks ka köök ära pesta, valamukapp ning vannituba ära küürida. Pole viga, sai kõigega valmis. Pidu oli mõõdukalt meeleolukas, ilma draamata TÜTi üritused mööduda ei saa ning mõnda inimest näeb kord sinises kuus. Muidugi verivorst oli laual, minu tuunikala-brokkolipirukas sai kiitust, kitarrgi sai kätte võetud, kuigi häält olin ma ilmselt viimati suvel teinud, ning "Simply the Best" kõlas. Pärast seda tuli aeg lahkuda.
Jõulupidusid jagus ka sellesse nädalasse, kus teisipäevaöö lõppes V. ja M.-iga Kivis, kõrvallauas muuseas K-M. Sinijärv. Tahtsin talle öelda, et mul on kahju, et ta Sirpi ei kandideerinud, ent otsustasin selle teadmise enda teada jätta, tema aga lahkuda ja miskipärast mulle head õhtut soovida. Pole ka paha.
Enne pühadele suundumist käisin teatris ka. "Üksildane Lääs" Sadamateatris karjus vandesõnu ja lõhkus pühakujusid. Pärast teist vaatust leidsin, et oleks võinud minna hullemini ja Mähari-Kuntseli-Kütsari tandem tegi päris tubli töö. Mõningane kaugus jäi õhku, kuid - nagu öeldud - päris hea, hinne 4.
Nädala kirsiks oli pühadeõhtusöök V. ja K. juures, pikk laud, hõrgud toidud, maitsev vein ning armas seltskond. Üks armas oli puudu, sest pealinlastele tuli teatrit viia, kuid hoopis "aeg on pikim distants kahe koha vahel" (T. Williams, "Klaasist loomaaed"). Tõelised pühad ja olemised on alles ees..
Igatahes olen nüüd kaks päeva vaid Mõškiniga mängida jõudnud - sest muud tema hüperaktiivsuse kõrvalt teha ei saa - ning tahan uskuda, et saan olla edaspidi produktiivsem. Õigemini optimaalsem, et mitte jõuda kiretusse konstateeringusse, vaid luua ikkagi mingisugune impressioon. Ahjaa, vastne kultuurilehe peatoimetaja loodab isiklikult, et ma oma võõrsõnalembusest võõranduksin. See mõjuvat ülbelt, ta ütleb. Kas ma peaksin seda kaaluma?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar