“Let them eat cake”

Kui veider. Tahaksin nagu midagi kirjutada, aga ei oska. Või siis teisalt jälle ei taha ka. Internetiside on sama stabiilne kui kanamuna nööri peal ning kindlasti on veel palju asju, mis on küsitavad ja segased. Ju ma olen jälle oma blogiga tülis ja ei mõista end siin väljendada. Teen natuke proovi. Lihtsalt, et mõned asjad päris kaotsi ei läheks.
Viimati hõiskasin, kui meeldivalt Tartu mind üllatas. Ma ei soovigi sellelt teelt kuhugi kõrvale kalduda, vaid jätkata sama kiidulauluga. (Kui nüüd kõrvale jätta see tõik, et WiFi on vana ahv).
Mul on tunne, nagu oleksin kümme aastat kusagil ära olnud. Et nüüd, taas Tartus tagasi olles, näib inimestega kokkusaamine olevat omandanud omamoodi sentimentaalse väärtuse, nostalgilise ja ühiste kunagiste mälestuste värvingu. Ometi oli ka pärast kahte kuud tore niisama näha ja rääkida. Mitte prooviruumi seinte vahel või juhtumisi tänaval, nagu siiani ikka on olnud. Kohvipausis kuulsin lugusid Roomast, rääkisin minule teadaolevaid uudiseid TÜTist ja sellest, mida suvelõpp mulle tõi. Paduvihm ei seganud ja kohustused ei rõhunud. Spontaanne bussireis viis Prismasse šokolaadi sööma. Verneri ja Asse lugu aga ei lõppe, nagu aeg näitab – 19. september ootab neid Valgas.
Ja eilne õhtu kulges ühikaromantika tähe all. Läksin Kru:benzi juurde oma rattale järele ning küpsetasin tänutäheks koogi. Pariisi õunakoogi. Uue aasta sisseõnnistamine kokkamisega on juba nagu traditsioon. Jõudsime tülli ka minna, kui ma õhinaga vaidlema hakkasin, et munadest, kurgist ja saib’ast jagub mulle süüa küll ja küll. Kõigi vastuseismiste kiuste osteti mul kapid süüa täis ja - mis kõige hullem  - keelati toanaabritel minu käest süüa vastu võtta. Muidu ma surevat nälga ja seda ei saa lasta juhtuda. Aga see oli selline naljakas tüli. Ja ega me vist oskagi temaga tülitseda. Võtsime hoopis Triinu kampa ja muutsime ühikaköögi (jälle) salongiks: tarisin oma küünla kohale ja K. fancy telefon varustas meid võrratu Yann Tierseniga. Siis me rääkisime metafoorides…
Esimese kursuse tunne pole kuhugi kadunud ega kolmanda kursuse elukogemus ja teadmised niisamuti. Need koos kokku on selle semestri alguse teinud vägagi nüansirohkeks ja nauditavaks. Ma oskan jälle rõõmu tunda etteheitvatest kõnedest ùr L.-ile: “Miks Sa magad ja miks Sa juba siin ei ole?!” ning seejärel lektüüri otsimisest raamatukogus. Või mitmekümnemeetrisest tordist, mida teadmiste päeva puhul jagatakse.
Eelmise aasta mälestused, mis kord olid eredad ja (südame?)lähedased, on nüüd jäämas kuhugi kaugele ja asendumas uue alguse koogiga. Ja uue hooajaga Genis. Hmh.. Nagu näha, vahetuvad seltskonnad, ent mõningad inimesed jäävad vaatamata sellele. Iga päev toob midagi uut ja päev korraga elamine ei näigi nii hirmus ja kohutav, kui ma kunagi arvasin. Praegu olen üsna rahul. Mingi tasakaal on minus saavutatud.
Ja ma tahaksin ikkagi uskuda, et “ma olen leidnud selle, mida otsisin”. Jah, otseloomulikult! Selles ei saaks ma enam kahelda.

Jubesegane postitus tuli. Kuid eks see elu olegi selline. Nautigem.