Oh, kuidas ma armastan kesköiseid ekspromt-visiite, kui kaugematest ja lähematest kultuuripealinnadest naasnud inimesed mu ukse taga kella annavad ning mind soojade kallistuste ja vestlusega teetassi taga üle külvavad.
Oh, kuidas ma armastan taas Tartus olla, näha häid ja ilusaid inimesi ja tajuda, et aeg voolab rahulikult ja minuga ühes suunas, süüa Genis viinamarju ja tunda end nagu kodus.
Oh, kuidas ma armastan kõnesid, mis kutsuvad mu tänavaid avastama ja juttu puhuma ning meenutama meie esimest kursust. Esimest päeva: istumist Emajõe ääres, olemist Toomemäel, tuvisid ja kirjandust. Just nagu oleks see olnud eile. Või isegi täna. Nagu polekski kaht aastat mööda läinud, nagu polekski mu juuksed veel punased ning näol peotäis kortse juures.
Oh, kuidas ma armastan kirju, mis toovad mu siinsesse reaalsusesse ja kutsuvad laternapostide all kohtuma, vanade või uute aegade nimel jäätist sööma ja taas roosasid asju otsima.
Kuidas ma armastan Tartut.
Kunagi.
Kunagi ma kirjutan eel-saabumisest. Lavastaja juubelist ja heade ning ilusate inimeste Viljandisse saatmise peost. Ja sellest, et viimased kuumad ilmad on olnud meie päralt, et suvi võidukalt teele saata. Ja lubada sügisel väärikalt tulla.
Ja ma olen jälle ärevil.
Mu hing on rõõmus.
Nagu oleksin taas alguses.
Kallis sõbranna J. (kes nüüd Viljandit oma kõikandekusega austab) kirjutas kord ühe laulu, mis mulle jäägitult südamesse puges ja mida ma siinkohal võtan au tsiteerida. Kahju, et blogi viisi ei edasta. See on liigutav.
Oh, kuidas ma armastan taas Tartus olla, näha häid ja ilusaid inimesi ja tajuda, et aeg voolab rahulikult ja minuga ühes suunas, süüa Genis viinamarju ja tunda end nagu kodus.
Oh, kuidas ma armastan kõnesid, mis kutsuvad mu tänavaid avastama ja juttu puhuma ning meenutama meie esimest kursust. Esimest päeva: istumist Emajõe ääres, olemist Toomemäel, tuvisid ja kirjandust. Just nagu oleks see olnud eile. Või isegi täna. Nagu polekski kaht aastat mööda läinud, nagu polekski mu juuksed veel punased ning näol peotäis kortse juures.
Oh, kuidas ma armastan kirju, mis toovad mu siinsesse reaalsusesse ja kutsuvad laternapostide all kohtuma, vanade või uute aegade nimel jäätist sööma ja taas roosasid asju otsima.
Kuidas ma armastan Tartut.
Kunagi.
Kunagi ma kirjutan eel-saabumisest. Lavastaja juubelist ja heade ning ilusate inimeste Viljandisse saatmise peost. Ja sellest, et viimased kuumad ilmad on olnud meie päralt, et suvi võidukalt teele saata. Ja lubada sügisel väärikalt tulla.
Ja ma olen jälle ärevil.
Mu hing on rõõmus.
Nagu oleksin taas alguses.
Kallis sõbranna J. (kes nüüd Viljandit oma kõikandekusega austab) kirjutas kord ühe laulu, mis mulle jäägitult südamesse puges ja mida ma siinkohal võtan au tsiteerida. Kahju, et blogi viisi ei edasta. See on liigutav.
Sügis
Esimest korda elus
võib sügis tulla,
raske on talvega hinges
mul augustikuumuses olla.
Sügisel väljad ja süda
on tuultele valla,
vihm uhub ära mu valu,
las kallab, las kallab.
Tulgu sügis, tulgu talv, tulgu kevad
tulgu suvi ja suvega soojus
Mingu aasta või kaks, aga täna
ole minuga, kuni päev loojub.
Kadugu päike ja tähed,
mingu kuu, tema vanus ja noorus.
Aga hoiata ette, kui lähed,
Sina--mu maailmaks loodu.
Talvel las magama jäävad
mu soovid kõik lumme,
praegu neid vaja mul pole
ja südagi vajub las unne.
Unes näeb sind, ja ise
lahti teen silmad.
Loodan, et istud mu kõrval
ootaksid ilusat ilma.
Aga kevad see enam ei tule,
läinud suvi ja suvega valgus.
Ei läinudki aasta, vaid mõned,
ma loodan: me lõpust saab algus.
Kadusid päike ja tähed,
jäi vaid kuu, tema kahvatu sära.
Ma kunagi kartsin, et lähed:
nüüd julgen ma
öelda et:
Võta vii mind endaga ära!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar