Maasikaväljad igavesti! Ja eskimod.

Vahel polegi tarvis midagi muud kui soojust.
Lausa hämmastav, kui paljud asjad sellest muutuvad. Nad saavad teistsuguseks, lähevad ilusamaks ja lihtsamaks.
Väljas oli 32 kraadi sooja. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ma tahan sõpru. Viimaks ometi – neid, keda mul kunagi õieti olnud ei ole. Parim sõber on midagi muud. Parim sõber on keegi, kes kasvab sinuga koos ja omab mingit erisugust pühalikku olemust ka siis, kui aastaid pole nähtud ega kuuldud. Aga sõbrad on midagi teistmoodi erilist. Sellist pooleldi mind ennast ja pooleldi midagi välist ja pooleldi midagi kõigest, millesse mu päevad ja ööd valatud on.
Ma pole end kunagi sõbra-inimeseks pidanud. Pole kunagi tundnud vajadust ega tarvidust rohkem kui ühe-kahe inimese järele, kelle ma oma elu-mulli luban ja oma üürikestesse sotsiaalsetesse tegemistesse kaasan. Olen olnud iseendaga ja harjunud üksinduse ning nähtamatute kaaslastega. (Siinkohal tervitusi mu lapsepõlve nähtamatule sõbrale Marikule, kes mind mu 5. eluaastal hülgas ning siiani naasnud ei ole.)
Minu endaga olemise hetki on hakanud närima aga pentsik kibe igatsustunne. Selline, mis tekib mõnel augustikuuööl, kui päike harjumatult vara loojub ning õhk lõhnab kahkjalt millegi jaheda ja niiske järele, andes aimu lähenevast sügisest. Selline, mis tekib koos esimeste halladega mõnel niiskel sügisõhtul, kui tahaks kõndida uduloori piirini, teades ometigi, et sinna iial ei jõua.
Need ei ole minutid ega tunnid üksindust ega vaikust, mida ma igatsen. Need on sõbrad, mille järele mu mõtted puudust tunnevad. Kui päris aus olla, ei meeldi mulle neid nii nimetada – sõbrad (kui äraleierdatud ja pealiskaudne mõiste!), aga ma pole veel leidnud keelelist väljendit nendele inimestele, keda tahaksin enda maailma enda kõrvale; nüüd ja alati. Kellega saaksin olla, kes mõistaksid mind, kellega saaksin rääkida. Kellega saaksin vaikida. Justnimelt vaikida. Segamatult ja rahus.

"Inimesi, kellega jutustada, on palju. Aga neid, kellega sa saad vaikida, on väga vähe.”
”Olen nõus.”
”See, kui sa saad teise juuresolekul vait olla nii, et sind vaikus ei sega, näitab, et sa oled õige inimesega.”
”Aga kui vaikus muutub minu jaoks piinlikuks? Kui ma tunnen, et peaksime millestki kõnelema..”
”Siis pole õige vaikus. Pole õige inimene.”

Millal me seda vestlust pidasimegi? Kuu aega tagasi? Rohkem?
Ja ma sain sellest mõttest lennult aru. Olin poolelt sõnalt nõus, kuid pole ise seda mõtet välja öelnud. Pole olnud vist kedagi, kellele öelda. Kuni selle hetkeni. Kuni taipamiseni. Kuni silmade avamiseni.

Olin kolm päeva TÜTi suvekoolis Värska lähedal. Päikest oli palju. Inimesi oli palju. Metsmaasikaid oli palju. Järvevett oli palju. Mõtteid oli palju. Hetki oli palju.
Ma ei tea, kas seda oli kuulda, kuid välja ma selle ütlesin: “Ma leidsin selle, mida otsisin”.

Kõndisime mööda kruusakrobelist metsavaheteed ja laulsime: “Kord läksid kolm sõpra…”. .

Ja kui ma seda hetke 80-aastaselt ei mäleta, siis mille nimel ma üldse nii kaua elanud olen?

Vahel polegi muud tarvis kui soojust. Olgu see siis hommikuses supluses, maasikate noppimises pronksikarva õhtus, kellegi toetavas õlas või pais, kellegi hoidvas käes, kellegi mõistvas embuses, muretsevas kõnes, murtud šokolaaditükis, sõõmus jogurtis, kesköises valsis muruplatsil kesk metsa, kitarrimängus või tuhandesõnalistes pilkudes, mida mõistetakse lausa pimesi. Või vaikuses.
Lausa hämmastav, kui paljud asjad neist muutuvad. Nad saavad teistsuguseks, lähevad ilusamaks ja lihtsamaks.
Väljas on 21 kraadi sooja. Pilves. Ja vihmane. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida..

Vaid sellest:
Soundtrack: Damien Rice – Eskimo