Square one

 

Siin me siis nüüd oleme. Vihm ja mina. Vihm ja sina. Vihm ja tema. Vihm ja meie. Vihm ja maailm. Ja ometigi on praegu väljas soe ja ammu juba ei saja. Coldplay ilmselt teab, mida ma mõtlen. Või vähemasti tean mina, mida Coldplay mõtleb.

 Miks on see nii, et päevad pole vennad ja mõni on kaugel roosivärvilisest elust, on rõske ja hall. Kas seepärast, et olen sügise pöördumatult sisse lasknud?

 Nii kahju on näha oma töö vilju. Vahel me teeme asju, mida peame õiglasemaks ja paremaks. Isegi, kui see nõuab meilt kaalukaid ohvreid, loobumist hetkelistest rõõmudest. Parema homse nimel. Kuigi see homne võib olla mägede taga. Ja me saame, mis me tahame. Ja me oleme, mis me anname. Kuid keegi ei suuda ikkagi ära võtta seda haledat kahjutunnet. Ei ole sugugi kerge tunda end kergelt sellisel hommikul nagu täna.
 Aga kui elada üle need koledad hundikarva hommikud, kui leppida, et häid asju ei planeerita, need saavad vaid juhtuda, siis kusagil ju püsib raske vaevaga vormitud, raudsest tahtest tahutud lootus, et ühel päeval, ühel hommikul - paistab jälle päike.

Võib-olla.

Ühel päeval kirjutan ma siia Armastusest.

Seni

kõigest

muust.

Justkui

ka see

loeks.