Nädal algas kolmekümnendate hõngus. Sõitsime Valgasse “Piirivööndit” mängima. Linn tundus veidi ehmatavalt tuttav, tõepoolest poleks osanud arvata, et me nii ruttu seal tagasi oleme. Kuidagi liiga ruttu. Alles suvekuumas neil tänavail käisime. Omamoodi heldimusega ja kahetiste tunnetega vaatasime jälle neid tänavanurki ja maju – sh ka Säde külalistemaja. Läti poolel sai ka käidud, kultuurimaja sambad ja saalid põgusalt nähtud. Etenduse andsime ka ikka ära, polnud küll hoopiski see, mis ta kunagi oli, ent reis sai ette võetud, nagu plaanis oli. Kangro on ehk sealpool horisonti meie üle uhke: tõime ajatu Tartu tudengielu tema kodulinna, sinna, kust kõik see kord alguse on saanud..
Oli neljapäeva hommik, päike kuldas Supilinna tänavaid. Viibisin seal kolmandat korda. Kolmapäevane külaskäik oli sujuvalt veninud veidi pikemaks visiidiks ning nii-mõnegi-teetassi-jutu-pärastlõunaks ning plaan varahommikul taas kokku saada leidis nüüd rakendust. Eelmise päeva meeldiv tegevusetu loidus jätkus niisiis järgmisel päeval, kuid tegemiste puuduse üle enam kurta ei saanud; kui asjad juhtuvad, siis ikka alati korraga.
Juhtus siis nii, et mõtlesime Liisuga teha vahvleid – vana hea vahvliteooria nimel –, aga ei leidnud kusagilt vahvliküpsetajat. Seega meisterdasime küpsisetordi. Oma aia värskete õuntega, sooja südame ja hella hoolega. Neid jagus nii ohtrasti, et koogike sai oodatust varem valmis ning aega koolini oli küll ja veel. Liisu tegi hommikukohvi, rüüpasime seda ja nautisime sooja varasügist Supilinnas. Tõtt öelda olen ma alati sellesse linnaossa skeptiliselt suhtunud, tänamatu eelarvamusega, võin nüüd tagant järele öelda. Neist saja aasta vanustest majadest õhkub sellist ajaloolist kunsti-hõngu, kaugete aegade boheemlikku sära, et südametu oleks mõelda Supilinnast kui lagunevast aguli-linnaosast.
Seisin kõrgete lagedega Lepiku tänava korteris ja mõtlesin, kui palju need seinad, need aknaraamid ja puitpõrand on näinud; kui mitmed kunstnikud on neil treppidel kõndinud, neil akendel seisnud ja õue peal sahisevaid kaski vaadanud. Betti Alver elas kord üle tänava vastasmajas. .
L. istus vanaaegse päevinäinud puitkirjutuslaua taha ja hakkas mõtlema oma näidendipilti. Tal oli vaja see valmis kirjutada. Tema põrandal asuva kohvri (mis täitis riiuli rolli, mahutades purgis pintsleid, ehteid, karbikesi, asjakesi) sees seisva peeglitüki peal helkles septembrikuu päike, kusagil haugatas koer. Sügisõun sulas mõnusalt ühte piimakohvi maitsega. Aeg oli äkitselt seisma jäänud. Ta istus, mõtles, naeris siis ja ütles, et vajab sigaretti. Nagu ühele loomeinimesele omane: istuda, suitsetada ja kirjutada segamatult oma katusekorteris, arvasin. Aega oli küll; jätsin ta stseenile keskenduma ning läksin ise ümber nurga poodi. Ilm oli erakordselt mõnus ja soe. Ja need tänavad tundusid mulle ühtäkki erakordselt mõnusad ja soojad. Seisin tagasi tulles mõnda aega Lepiku 6 maja ees ja mõtlesin Betti Alverile. Ja ühe noore tüdruku unistusele elada kunagi kunstniku elu ühes Supilinna korteris. Seal ta nüüd oli..
Kohver põrandal kogu selle huvitava pudi-padiga tundus endiselt sümpaatne. Pööningul – lausus ta – on neid vist veel, seal on palju asju. Kulunud nagisev trepp viis üles katuse alla. Astusime vaikselt ajalootolmusel pööningul, vaatasime sinna aastate jooksul viidud mänguasju, massiivseid puitkappe, toole, lastevankreid, kuldsete nurkadega vanu fotoalbumeid. Ja siis oli seal kõrval veel kellegi ärklituba raskepärase ajahambast puretud kirjutuslaua, põrandalambi ja hunniku asjadega, mida keegi enam ei vaja ja millele kunagi järgi ei tulda. Tuvid olid selle koha enda omaks teinud.. Ilmselt kunagi elas ja töötas seal mõni kirjanik, kes ''tattnina'' valgel paberile sõnakunsti valas. Või filosoof.. Nagu Nietzsche. Kes teab..
Õhtuni, ütlesin minnes lävel ja lippasin treppidest alla.
Lippasin kooli, ning eneselegi täiesti ootamatult olin nõus peale loenguid osalema ühel väljahõigatud reklaamifilmimisel. Enamjaolt TÜTi seltskonnaga me seal siis olime – Lõunakeskuses, ülesandega jäähallis uisutada ja olla rõõmsad. Pool tundi täis prii lõbu ja lusti. Saime selle eest päris korraliku tasu, kindlasti mitmekordse kompensatsiooni mu sinisele küünarnukile. Pealegi oli tore näha Jürksi, kes sõjaväest puhkusenädalat Tartus veetmas oli. Temaga nägime vilksamisi veel öösel ka. Siis, kui ma pärast plaanitud üllatuspidu koju minnes viivuks Genis läbi hüppamas olin.
Kui asjad juhtuvad, siis ikka korraga..
Jõudsin kiirustades koju, siis joostes Liisu juurde. Võtsime ühes oma meistriteose, ka veini ning läksime palju õnne soovima. Seda võib nimetada Ally ja Asse ühisvisiidiks meie kalli Verneri juurde.
Oeh. Ja sel ööl sai taaskord naerdud kõhulihased meeletult valusaks, pikendades naeruga tunduvalt oma eluiga (isegi magamata unetundide kiuste – sellise naeruteraapiaga oleme igal juhul plussis). Vana hea huumorikogumik sai välja võetud ning järjest ette loetud. G. liitus samuti ja naeris meiega ühes end pisarateni kõverasse. Kahele A4-le panime kirja jooksvalt oma pärlidki. Oli ilus õhtu, jätkuks ilusale hommikule.
Ja Mannu on juba mõnda aega tagasi Tartus! Pärast viimast kesköist ekspromtkülastust oleme kohtunud vaid juhuslikult. Eilsed ühised teatriloengud, öised jutud Genis ja hommikune vilksamisi nägemine bussijaamas toovad naeratuse näole ja pähe mõtted ilusast Tartu-elust.
Oli neljapäeva hommik, päike kuldas Supilinna tänavaid. Viibisin seal kolmandat korda. Kolmapäevane külaskäik oli sujuvalt veninud veidi pikemaks visiidiks ning nii-mõnegi-teetassi-jutu-pärastlõunaks ning plaan varahommikul taas kokku saada leidis nüüd rakendust. Eelmise päeva meeldiv tegevusetu loidus jätkus niisiis järgmisel päeval, kuid tegemiste puuduse üle enam kurta ei saanud; kui asjad juhtuvad, siis ikka alati korraga.
Juhtus siis nii, et mõtlesime Liisuga teha vahvleid – vana hea vahvliteooria nimel –, aga ei leidnud kusagilt vahvliküpsetajat. Seega meisterdasime küpsisetordi. Oma aia värskete õuntega, sooja südame ja hella hoolega. Neid jagus nii ohtrasti, et koogike sai oodatust varem valmis ning aega koolini oli küll ja veel. Liisu tegi hommikukohvi, rüüpasime seda ja nautisime sooja varasügist Supilinnas. Tõtt öelda olen ma alati sellesse linnaossa skeptiliselt suhtunud, tänamatu eelarvamusega, võin nüüd tagant järele öelda. Neist saja aasta vanustest majadest õhkub sellist ajaloolist kunsti-hõngu, kaugete aegade boheemlikku sära, et südametu oleks mõelda Supilinnast kui lagunevast aguli-linnaosast.
Seisin kõrgete lagedega Lepiku tänava korteris ja mõtlesin, kui palju need seinad, need aknaraamid ja puitpõrand on näinud; kui mitmed kunstnikud on neil treppidel kõndinud, neil akendel seisnud ja õue peal sahisevaid kaski vaadanud. Betti Alver elas kord üle tänava vastasmajas. .
L. istus vanaaegse päevinäinud puitkirjutuslaua taha ja hakkas mõtlema oma näidendipilti. Tal oli vaja see valmis kirjutada. Tema põrandal asuva kohvri (mis täitis riiuli rolli, mahutades purgis pintsleid, ehteid, karbikesi, asjakesi) sees seisva peeglitüki peal helkles septembrikuu päike, kusagil haugatas koer. Sügisõun sulas mõnusalt ühte piimakohvi maitsega. Aeg oli äkitselt seisma jäänud. Ta istus, mõtles, naeris siis ja ütles, et vajab sigaretti. Nagu ühele loomeinimesele omane: istuda, suitsetada ja kirjutada segamatult oma katusekorteris, arvasin. Aega oli küll; jätsin ta stseenile keskenduma ning läksin ise ümber nurga poodi. Ilm oli erakordselt mõnus ja soe. Ja need tänavad tundusid mulle ühtäkki erakordselt mõnusad ja soojad. Seisin tagasi tulles mõnda aega Lepiku 6 maja ees ja mõtlesin Betti Alverile. Ja ühe noore tüdruku unistusele elada kunagi kunstniku elu ühes Supilinna korteris. Seal ta nüüd oli.. Kohver põrandal kogu selle huvitava pudi-padiga tundus endiselt sümpaatne. Pööningul – lausus ta – on neid vist veel, seal on palju asju. Kulunud nagisev trepp viis üles katuse alla. Astusime vaikselt ajalootolmusel pööningul, vaatasime sinna aastate jooksul viidud mänguasju, massiivseid puitkappe, toole, lastevankreid, kuldsete nurkadega vanu fotoalbumeid. Ja siis oli seal kõrval veel kellegi ärklituba raskepärase ajahambast puretud kirjutuslaua, põrandalambi ja hunniku asjadega, mida keegi enam ei vaja ja millele kunagi järgi ei tulda. Tuvid olid selle koha enda omaks teinud.. Ilmselt kunagi elas ja töötas seal mõni kirjanik, kes ''tattnina'' valgel paberile sõnakunsti valas. Või filosoof.. Nagu Nietzsche. Kes teab..
Õhtuni, ütlesin minnes lävel ja lippasin treppidest alla.
Lippasin kooli, ning eneselegi täiesti ootamatult olin nõus peale loenguid osalema ühel väljahõigatud reklaamifilmimisel. Enamjaolt TÜTi seltskonnaga me seal siis olime – Lõunakeskuses, ülesandega jäähallis uisutada ja olla rõõmsad. Pool tundi täis prii lõbu ja lusti. Saime selle eest päris korraliku tasu, kindlasti mitmekordse kompensatsiooni mu sinisele küünarnukile. Pealegi oli tore näha Jürksi, kes sõjaväest puhkusenädalat Tartus veetmas oli. Temaga nägime vilksamisi veel öösel ka. Siis, kui ma pärast plaanitud üllatuspidu koju minnes viivuks Genis läbi hüppamas olin.
Kui asjad juhtuvad, siis ikka korraga..
Jõudsin kiirustades koju, siis joostes Liisu juurde. Võtsime ühes oma meistriteose, ka veini ning läksime palju õnne soovima. Seda võib nimetada Ally ja Asse ühisvisiidiks meie kalli Verneri juurde.
Oeh. Ja sel ööl sai taaskord naerdud kõhulihased meeletult valusaks, pikendades naeruga tunduvalt oma eluiga (isegi magamata unetundide kiuste – sellise naeruteraapiaga oleme igal juhul plussis). Vana hea huumorikogumik sai välja võetud ning järjest ette loetud. G. liitus samuti ja naeris meiega ühes end pisarateni kõverasse. Kahele A4-le panime kirja jooksvalt oma pärlidki. Oli ilus õhtu, jätkuks ilusale hommikule.
Ja Mannu on juba mõnda aega tagasi Tartus! Pärast viimast kesköist ekspromtkülastust oleme kohtunud vaid juhuslikult. Eilsed ühised teatriloengud, öised jutud Genis ja hommikune vilksamisi nägemine bussijaamas toovad naeratuse näole ja pähe mõtted ilusast Tartu-elust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar