Minu sissekanne siia on jäänud sama hiljaks kui head kavatsused. Oscar Wilde kirjutas kunagi ühes heas raamatus, et heades kavatsustes on midagi saatuslikku – need jäävad alati hiljaks. Aga see selleks. Minu ainsaks vabanduseks on endiselt suutmatus (ja ehk ka tahtmatus?) rebida igapäevaelu killukesi siia ning panna nad sõnadesse. Ikka tunduvad nad kas liiga hallid või liiga säravad. Ometigi on maailm meie enda tõlgendus ja väärtustesüsteem algab meie peast.
Pidasin mõnda aega plaani kirjutada Draamast, Eesti Teatri Festivalist 2011. Plaan venis päevadesse ja nüüdseks juba nädalaks. Ilmselt jääb põhjalikum analüüs ja ülevaade nähtud etendustest kirja panemata. Kuid kui mul õnnestub kunagi jutu sisse neist viiteid pikkida, on ka hea väljavaade. Kolme päeva jooksul nähtud neljast etendusest (“Peeter Volkonski viimane suudlus”(TUT), “Ihade osakond” (Von Krahl), “Kas ma olen nüüd elus" (Eesti Draamateater), “Õitseng” (Eesti Draamateater)) tooksin esile ehk esimese ja viimase. Kuigi esimese puuduseks oli minu arust dramaturgiline laialivalguvus (aga ehk on see postmodernistlik teater ja ma jään oma nurinaga rumalaks) ning konkreetne lõpetamatus (jah, mind jäi häirima see ebaprofessionaalne avangard, mis pealegi kohati publikule lausa ohtlik oli – kui 
korvpallitüdrukute käest pall kontrollimatult minema lendas ja publik pahameeles saalist lahkuma oli sunnitud). Viimase puudusi ei oska ma välja tuua, sest ma ei ole “Õitsengu” taustalooga piisavalt kursis, ja mulle tundub, et mu teadmised antud loos on puudulikud ning kriitika oleks kohatu. Ma justkui nautisin seda etendust, saamata paljudest liinidest, mõtetest, dialoogikäikudest, ajahüpetest, kompositsioonilisest nüanssidest lõpuni (kui üldse) aru. Kuid ehk autor/lavastaja ei taotlenudki selgust, vaid püüdis vaatajat oma mugavalt naudiskleja kohalt veidigi liigutada ja elu kummalisse nihkesse asetada. Kes teab. Siiski meeldis.
Ülejäänud kaks jätsid mulle pigem tüütu või liialt pingutatult “postmodernistliku” mulje. Liiga palju kõike ja ei midagi. A g a – Kristo Viidingu Kiki-kehastus Draamateatri “Kas ma olen nüüd elus” lavastuses söövitas minusse uskumatu teatrielamuse. Ilmselt see hämmastav rollisooritus päästis minu jaoks tolle (jubepika) etenduse ning lükkas kord telekast nähtud “Popi ja Huhuu” etaloni kaarega kummuli. “Kunstveri ja –pisarad” jäi mul nägemata, aga kavala allusiooni pealkirja võin ikka lisada.
Teatrit ja kunsti (verest ja pisaratest rääkimata) on saanud tunduvalt rohkem, kui Draama 2011 pakkuda jõudis. Et juba esmaspäeval tuleb sõita viimaks Valka ning taas lavalaudadele astuda kui Asse Jairus - jah, taas avastada Piirivöönd – siis on tulnud viimaste õhtute valgus saata ära proovisaalis. Me oleme jälle seal, kus aasta tagasi kõik alguse sai (kui nii võib öelda), 1930ndate Tartus, taas nende tuttavate ja veidra nostalgia-hõngu saanud tegelastena. Kuid mitte päris. Sest mõned päevad tagasi said sügiseks tühjaks jäänud TÜTi read täiendust üheksa uue liikme näol. Olnud isiklikult komisjonis, võin julgelt öelda, et selle aasta katsed ei hiilanud osalejate arvu, küll aga taseme poolest. Raske oli valida, keda jätta sisse, keda välja. Sellest otsusest sõltub neist igaühe saatus ja elukäik. Minu kaks aastat TÜTi on olnud pöördeline ja tähenduslik aeg ning ilma selle jah-sõnata 2009. a sügisel oleksin ma täna tunduvalt vaesem ja piiratum inimene (ja ma ei pea silmas materiaalseid väärtusi). Eile pidasime maha ka tutvumisõhtu, jutte ja heietusi oli rohkelt ja sisukalt. Ja nii muuseas – olles viimasel ajal sattunud vaimustusse oma kohustuste-vastutuse-aktivismi-hoogudest – olen nüüdsest TÜTi juhatuse liige.
Võta nüüd kinni, mida elu toob võrreldes sellega, mida ma arvasin teda toovat. Teatri juhatuse ainsaks naisliikmeks saamine tuli sama ootamatult (lahterdudes kategooriasse “kes-oleks-võinud-arvata”) kui Geni palgaliseks olemine. Ja ometigi ma naudin seda.. kui saan end hõivata üha rohkem ja rohkem ning võimalikult mitmekesistes valdkondades. Vastutus. Miski minus on valmis seda võtma ja kandma.
… Hoiab mind ehk ülemäära piinavatest mõtetest ning tunnetest eemal. Hoiab mind tegevuses ja annab jõudu saada paremaks, osavamaks, targemaks.. Kuigi, jah, see võtab vähemaks nii mõnegi võimaluse mõelda muid mõtteid ja neid ilusamini väljendama õppida. Aga küll leiab. Aega ei ole kunagi üle, aega tuleb võtta.
Inimsuhted on nagu nad on. Kui hinnalises serviisis on mõnes tassis mõra, on tähtis, et kann oleks terve.
korvpallitüdrukute käest pall kontrollimatult minema lendas ja publik pahameeles saalist lahkuma oli sunnitud). Viimase puudusi ei oska ma välja tuua, sest ma ei ole “Õitsengu” taustalooga piisavalt kursis, ja mulle tundub, et mu teadmised antud loos on puudulikud ning kriitika oleks kohatu. Ma justkui nautisin seda etendust, saamata paljudest liinidest, mõtetest, dialoogikäikudest, ajahüpetest, kompositsioonilisest nüanssidest lõpuni (kui üldse) aru. Kuid ehk autor/lavastaja ei taotlenudki selgust, vaid püüdis vaatajat oma mugavalt naudiskleja kohalt veidigi liigutada ja elu kummalisse nihkesse asetada. Kes teab. Siiski meeldis. Ülejäänud kaks jätsid mulle pigem tüütu või liialt pingutatult “postmodernistliku” mulje. Liiga palju kõike ja ei midagi. A g a – Kristo Viidingu Kiki-kehastus Draamateatri “Kas ma olen nüüd elus” lavastuses söövitas minusse uskumatu teatrielamuse. Ilmselt see hämmastav rollisooritus päästis minu jaoks tolle (jubepika) etenduse ning lükkas kord telekast nähtud “Popi ja Huhuu” etaloni kaarega kummuli. “Kunstveri ja –pisarad” jäi mul nägemata, aga kavala allusiooni pealkirja võin ikka lisada.
Teatrit ja kunsti (verest ja pisaratest rääkimata) on saanud tunduvalt rohkem, kui Draama 2011 pakkuda jõudis. Et juba esmaspäeval tuleb sõita viimaks Valka ning taas lavalaudadele astuda kui Asse Jairus - jah, taas avastada Piirivöönd – siis on tulnud viimaste õhtute valgus saata ära proovisaalis. Me oleme jälle seal, kus aasta tagasi kõik alguse sai (kui nii võib öelda), 1930ndate Tartus, taas nende tuttavate ja veidra nostalgia-hõngu saanud tegelastena. Kuid mitte päris. Sest mõned päevad tagasi said sügiseks tühjaks jäänud TÜTi read täiendust üheksa uue liikme näol. Olnud isiklikult komisjonis, võin julgelt öelda, et selle aasta katsed ei hiilanud osalejate arvu, küll aga taseme poolest. Raske oli valida, keda jätta sisse, keda välja. Sellest otsusest sõltub neist igaühe saatus ja elukäik. Minu kaks aastat TÜTi on olnud pöördeline ja tähenduslik aeg ning ilma selle jah-sõnata 2009. a sügisel oleksin ma täna tunduvalt vaesem ja piiratum inimene (ja ma ei pea silmas materiaalseid väärtusi). Eile pidasime maha ka tutvumisõhtu, jutte ja heietusi oli rohkelt ja sisukalt. Ja nii muuseas – olles viimasel ajal sattunud vaimustusse oma kohustuste-vastutuse-aktivismi-hoogudest – olen nüüdsest TÜTi juhatuse liige.
Võta nüüd kinni, mida elu toob võrreldes sellega, mida ma arvasin teda toovat. Teatri juhatuse ainsaks naisliikmeks saamine tuli sama ootamatult (lahterdudes kategooriasse “kes-oleks-võinud-arvata”) kui Geni palgaliseks olemine. Ja ometigi ma naudin seda.. kui saan end hõivata üha rohkem ja rohkem ning võimalikult mitmekesistes valdkondades. Vastutus. Miski minus on valmis seda võtma ja kandma.
… Hoiab mind ehk ülemäära piinavatest mõtetest ning tunnetest eemal. Hoiab mind tegevuses ja annab jõudu saada paremaks, osavamaks, targemaks.. Kuigi, jah, see võtab vähemaks nii mõnegi võimaluse mõelda muid mõtteid ja neid ilusamini väljendama õppida. Aga küll leiab. Aega ei ole kunagi üle, aega tuleb võtta.
Inimsuhted on nagu nad on. Kui hinnalises serviisis on mõnes tassis mõra, on tähtis, et kann oleks terve.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar