'Je vois la vie en rose'

Otsustasin, et piisab vähemast. Less is more. Ja kõigil neil elamustel ja mälestustel on mõnikord parem, kui nad eranditult siin emotsioonitult lahti kistud ei saa. Iga aasta, nädala ja päevaga muutub elu üha vähem must-valgeks ning kõikide nende värvide ülestähendamine pole mitte üksnes raske, vaid ka ebaõiglaselt sadistlik. Niikuinii olen jõudnud faasi, mil siinsed postitused on saanud niivõrd allusioonide- ja sümboliterikka vormi, et ainsana oskan neid dešifreerida ma ise.
AGA.
Praegu võtan endale siiski õiguse tsiteerida Edith Piafi (nagu pealkirjast näha) ja öelda, et neljapäeva ööd ei olnud. Olid vaid tunnid täis tantsu, nalja, naeru ja juttu. Selles on ennekõike süüdi Saatus, kes minule teadmata moel asjad nii sättis, et ma end plaaniväliselt Crepp'is osaliselt uuest seltskonnast leidsin, ning veidi ka C., kes meid tuttavaks tegi.
 Eesti keel on selles osas tänamatu, et pidin ütlema "süüdi", mõeldes tegelikult midagi stiilis "vastutav olema". Aga see kõlab nii sisutühjalt bürokraatlikult.
Niisiis on veidi asjasse segatud ka Geni V hooaja avapeol esinenud Kriminaalne Elevant, kes mulle ootamatult head muusikat mängis (kuigi aus olles - selleks ajaks olid põrandalauad juba hõõgvele tantsitud), ja veidi ka see pisike elevant seal Müürilehes katusel, kes ka kindlasti mingit määravat rolli mängis.
 Gen vahetus peagi Zavoodi vastu ehk meil avanes võimalus näidata minu uuele sõbrale Tartu kuulsaimat hipiurgast. C. ja J. tundsid end seal nagu kodus, mina, mäletamata, kui ammu aega tagasi sinna viimati sattusin, imestasin sealse värvika kontingendi üle, A. aga vaimustus ventilatsioonitorudest ja oranžist laest. Et ta aga vaid üheks ööks Tartusse tuli ning une ära keelas (paludes sel sõnatult viisakalt lahkuda), lasime tänavatel end kanda ja ööl kaduda.
 Ma ei tea täpselt, mitu anekdooti või nalja jõuab viie tunni jooksul lugeda ning mitu korda absurdse huumori üle naerda või mitu värinat üle selja joosta, rääkides koidu ajal teispoolsusest, unenägudest, maailmalõpust ja elust väljaspool Maad. Aga seda ma tean, et ei võta kaua, et avastada see tunne, millest laulab Edith Piaf, suruda see ühte öhhe ning tänada kõiki neid "süüdlasi", kes eelneva tosina tunni eest "vastutavad olid".





Ma olen aru saanud, et vihjelooks mõeldud laulul on teiste asjaosaliste jaoks erinevad emotsionaalsed tähendused, aga mulle jääb see seostuma just selle õhtuga. Ja tantsuga.
Amy Macdonald - This Is The Life