Siis kui ta vahel ilmub jälle

Sügis võib küll käes olla, aga täna oli suvi korraks taas me juures. Äkki sai ilm soojaks ja päike tegi septembrikuu kohta tavatult palava pai.
 Sellest, et sügis on käes, annab märku minu seletamatu soov muuta oma pesa. Jälle vaatan kauplustes ringi põlevil silmi, kas seda-või-teist-või-kolmandat ei läheks mu elamisse vaja. Ja mitte ainult praktilise külje pealt, vaid pigem kunstilise. Kuldsete lehvidega kardinad köitnud - ikka ei ole mulle küll, et pean leidma end seinapilt käes poodides seismas ja kujutlemas, kuhu ma selle oma seinal paigutaksin ning kuidas ma seda lõunavalguses vaataksin. Või hommiku-, või õhtuvalguses. Öösel? Ja kõik need imeilusad asjakesed, mis võiksid mul olemas olla. Jah, ja korter. Suur korter, et kõiki neid asju mahutada ning midagi, mida pidada enda omaks.
 Kui veider, et paralleelselt sügise-tundemärkidega on minus võimust võtnud ka kevadised tundemärgid. Varakult siis sel aastal. Kevad algab minu jaoks siis, kui ma tunnen, et tahan midagi enda juures muuta: mõni ekstravagantne lisaehe, mõni leidlik aksessuaar, ootamatu stiiliuuendus, uus juuksevärv või -lõikus. . Liiga palju muutumissoove on tinginud selle, et ma olen juberahul oma shift of angle'iga. Lausa nii, et üle pika aja kirjutasin hoobilt luuletuse.
 Vahel on nii mõnus septembri viimastel päevadel tunda sooja tuult oma juustes ja sõita rattaga õhtule vastu..

 

 Soundtrack : Mice Parade - Do Your Eyes See Sparks