Laterna magica.

Nõnda. Kui kaua olen ma juba siia ridu kirja pannud? Mõni aasta? Selle aja jooksul peab ju midagi muutuma. Muutused. Jõuame jälle sinnani. Mis puutub üldpilti, siis kord aegade alguses oli see lehekülg siin must. Üleni must. Ühe muutuse on mu veebipesa seega juba läbi teinud. Koos nimevahetusega. Paratamatult toimus siis ka mingi sisuline muutus. Mitte ainult blogis, vaid minus endas samuti. Uue mina leidmine. Selle omakstunnistamine.
Nüüd oleme jälle siin tagasi. Juba mõnda aega olen mõlgutanud mõtteid sellest, mida ja miks ma siia kirjutan. Kui väga ma ka ei tahaks, ei suuda see lehekülg siin asendada kunagi seda kaustikut, kuhu ma aastaid oma salamõtteid ja –soove kirja panin. Paber kannatab kõike. Aga veeb? Vaevalt. Ja ometi ma ju võiksin. Kuid sellega toimiksin endale vastu. Sest ammu ei kirjuta ma enam päevikut. Ja ammu ei taha ma ka seda teha sellisel kujul. Kirjutada – seda küll. Ent kui juba kirjutada, siis teistel eesmärkidel, teise suunitlusega. Teise nimega. Mitte, et ma end kuidagi häbeneksin. Mitte, et tahaksin end huvitavamaks teha. Vahest ehk peita. Või irduda sellest kunstlikust, hägusest poolfiktsionaalsest virtuaalmaailmast.
Kui mitu korda on mu peast läbi jooksnud mõte, et ma ei taha enam.. Olla kunstnikuhingega abstraktse maailmavaatega literaadi-kalduvustega loomehakatis. Et ma võiksin olla normaalne. Ratsionaalne. Konkreetne. Kahe jalaga maa peal. Aga kui mul see läbinisti õnnestunuks, ei istuks ma praegu siin ega kirjutaks neid ridu. Jätan omale siis selle väikese võimaluse olla keegi teine. Kirjanik. See karakter, kes aeg-ajalt näitab üles põhjendamatut mõtlemisvajadust ning loomingulisust ja jagab seda siinsel lehel. 
Muutused. Kui juba välised, siis ka sisulised. Ja kui juba nii, siis lõpuni. On aeg muuta oma postituste sisu. Millal ma oma ideedest kõrvale kaldusin ja igapäevaelust jutustama hakkasin – ei mäleta. Küll aga ei olnud see mu eesmärk. Ja vahest olen sellega liiga sügavuti läinud. Mis teha, see on libe tee. Ühel hetkel ei saa ise arugi, kuidas endast kõik ära oled andnud. Mingi hoiatav ohupiir põrkas mulle vastu ning from now on ei leita siit ilmselt olmekirjeldusi ega põhjalikku aruannet selle kohta, mida ma päevast päeva teen. Jah, see on võimalus: kirjutada detailselt mis-kus-kellega. Ja ilma selleta päris ei saagi. Kuid jätkem reaalne elu sellele inimesele, kes on siinkirjutaja pseudonüümi taga. Jätkem talle ta elu. Siin elab nüüd keegi teine. Keegi, kes on endiselt kunstlikus võta-nüüd-kinni-kas-see-on-päriselt-maailmas. Vaatlemas maailma oma laterna magica’ga.  
Ja neile, kes tõelist mind taga otsima peaksid hakkama – ma ei ole kuhugi kadunud. Ilmselt te ka teate, kust mind leida..

Ehk siis kokkuvõtlikult. Muutused. Sümboolsed ja otsesed.
Lõin käärid juustesse.
Lakkisin ära küüned.
Vaatasin jalgpalli.

Sellest piisab, et midagi tõestada?