Mu soove on kuulda võetud. Kõrgemad ja võimekamad jõud on toonud viimastesse päevadesse kõike seda, mida viimati mainitud sai. Ilmad läksid soojaks ja suviseks, õhtud on pikad ja valged. Jah, ma tean – ilmast rääkida on vana ja kulunud, aga ükskõik. Ilma seda mainimata ka ei saa - ilm ilmestab ilmekalt ilminguid.
Ja mis siis ilmnes?
Kolmapäeva õhtul jõudsin siiski Tartusse.
Ilmes, et kõik on oma koha peal ja hästi. : )
Neljapäeval läksin raamatukokku Akadeemiaid lugema. Nii lahe olengi. Kultuuriantropoloogia jaoks.
Mis puutub sama õhtu etendusse, siis see oli suurepärane. Nüüd, lõpus tekkis mingi erakordne sünergia, eneseteadvusõhin ja muud kaunid sõnad. Ühesõnaga: publikut oli palju, nad naersid südamest ja Tampere maja oli täis head energiat. Tänud S.-ile, kes ka lausa lillega kaasa elama tuli.
Ilus õhtu oli. Mis sest, et sääsed pargis ära süüa ähvardasid. Ei läinud õnneks. Ehk mõjus lauluga peletamine ..
Reedel oli etnoloogia ja kultuuriantropoloogia eksam, mille ma nobedasti valmis sirgeldasin (sest seda ju ikka oskaks) ning Tartu peale suveilma nautima läksin. Ei olnud tahtmist koju tuppa istuma minna. Suskasin klapid kõrva, kuulasin Jefferson Airplane’i ja Rosemary Clooney’t ja võtsin Kaarsilla juures pingil päikest. “Sway” mängimas kõrvas, suvesoe julgustavalt pai tegemas. Mõnus. Sääski ka ei olnud.
Pealelõunal sain korraliku šoki. Sellise, mida ka kolm päeva hiljem naljalt ei usu. Ei, ma tõesti poleks oma kõige wilde’imates unistustes osanud uskuda, et saan geneetika eksami A. Täiesti sürreaalne. (Sama sürreaalne kui minu naabrite jaoks äkitselt läbi seina kostev hele kiljatus ja siis müdin: justkui keegi hüppaks mööda tuba ringi.. Hmm.) Ja kui sellest rõõmust (ja sellele eelnevast keeleteaduse samast tulemusest) veel vähe oli, siis peatselt saabus ka etenduse analüüsi (meenutagem Don Juani) tulemus. Ka see läks samma ritta. Ulme. Mu päev oli veel säravam ja sada kümme sellele eelnenud päeva tundusid tagantjärele ka hoopis ilusamad.
Õhtul oli viimane etendus. Veider, et see oli eile. Tunduks, nagu oleks sellest päevast möödas nädalaid. Miks küll?
Viimane etendus lõi rekorditega. Publikurekord, for sure. Ja hea etenduse (taaskord need kaunid sõnad) rekord vast ka. Maru. Maru. Nii maru.
Järgnes teatrihooaja lõpupidu. Kelle jaoks saunaga, kelle jaoks ilma. C., mina, KJ, Jürgen ja Kadri jõudsime näiteks Opera Pizzasse, kus leidis aset kiirsöömine (sest kümneks pannakse see koht kinni) ning kunsti(ajaloo)teemaline vestlus.
Suundusime Kirjanike maja krüpti, kus meie suurejooneline ja pidulik “Viimane pühaõhtusööma(jooma?)aeg” aset pidi leidma. Peeti kõne, söödi, joodi, valiti N-objekti õnnelik selle hooaja võitja (õnne, Anneli!), tantsiti võidu limbot, tantsiti niisama ja arutleti lingvistilistel teemadel. No, tõesti… See oli tegelikult ajuvaba: sanskriti keeleteadus (KJ) vs ladina keeleteadus (mina) vs 8. sajandi katalaani keeleteadus (C.) . Ah, nalja kah, ühesõnaga.
Täitsa huvitav oli jälgida, mida inimesed kõike tegema ei hakka..
Kell sai peagi aga kaks ja me otsustasime lahkuda. Jätsime head aega. Kellega pikemaks ajaks, kellega lühemaks. Kes seda ette teab..
Mis sest, et oli hilja. Esialgsed plaanid ei näinud ette nii hilja edasi tantsima minemist, aga pidu krüptis võttis hoo hiljem üles. Alles see oli, kui me praktiliselt võhivõõrastena Lutsu raamatukogu kohvikus kokku saime ja esimese tütikate peo maha pidasime. Ah, aegu ammuseid, ah, aegu kauneid neid. Ja nüüd olime me siin.. Pere.
Tegelikult viis meie tee KJ-ga (juba traditsiooniliselt) Illusiooni. Sealne pidu kestis seekord lausa kella neljani, mis oli tore. (Kes tahab tasuta pääsmeid, siis neid on viimase aja jooksul piletitega kogunenud juba hulgi. Küsige julgelt. ) Jah. Vaieldamatult hea tantsuöö. Ehk oli oma roll eelnenud hooaja lõpuüritusel; sellel, et see tants jääb (mõneks ajaks) viimaseks; möödunud kaheksal ja poolel kuul, mis selja taga olid. Koos. Südames. Teatristuudioga.. Igatahes – tunne oli kuidagi eriliselt sentimentaalne, kibemagus. Kuid tore oli. Kahtlemata. Ja lahkudes oli väljas valge. Nagu keskpäeval.
Selline see lõpp siis oligi.
Kas ta üldse lõppes?
Ehk oli see hoopis millegi algus..
Jäänud on teha vaid üks eksam. Ja kirjutada essee, ent selle meisterdan valmis juba Mustvees. Niisiis – ma sõidan Tartust ära. Aasta saab läbi. Ja ma ei tea. Ei tea, kas rõõmustada või kurvastada. Jah, olen üksinda toas salaja nutta lahistanud. Aga säärane emotsioonipuhang oli vähemalt tol korral tingitud filmikatarsisest (“Everybody’s Fine”). Tänan endist toanaabrit, kes soovitas.
Ometigi – ma olen siinse eluga nii kokku kasvanud: kooliga, Tartuga, nende inimestega.. Nägin seda ette. Juba esimestel nädalatel. Tartu-aeg saab liialt ruttu läbi. Ma tunnen kõigist ja kõigest puudust juba siis, kui pole veel lahkunudki ja kõik ümberringi olemas on. Oeh. Viimased päevad siin .. ja mul on motoorne rahutus (juba teist nädalat?). Ma ei püsi paigal ja tunnen, et pean pidevalt midagi tegema. Kontsentratsioonivõime tõrgub ja resoluutne laua taha istumine lõpeb aknast välja vaatamise, mingis neljandas dimensioonis viibimise ja takkaotsa võib-olla isegi kesköise jalutuskäiguga ning tähtede vaatamisega. Suve(ööde) kutsuv rahutus.. Ja mis kõik veel. Suvi.
Mida ma teen need viimased päevad? Lähen korraldan festivali? Jooksen Tartule ringi peale ja külastan kõiki, keda tunnen? Teen pudrupeo? Üksi?
No, ilmselt pean leidma aega (ja kannatust), et motivatsioonipsühholoogia läbi vaadata. Ja und, et mitte end tühja ringirahmeldamise ja veidra ärevusega ära kurnata.
Kool saab läbi.
Ööd on siin valged, jah.
Kuu särab üürikesel ööajal võluvalt. Punkt.
…Lead me
out on the moonlit floor
Lift your open hand
Strike up the band and make the fireflies dance
Silver moon sparkling…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar