Järelhüüe

IN MEMORIAM

Nossifer Maximus
(*2004  +14.06.2010)

 

Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.

Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.

Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,

silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.

                                 (Astrid Reinla)

Milliseid käike teeb Saatus. Oli kass, enam ei ole. Ja keegi ei tea. Mis ikkagi kustutas selle küünla?
Nossu elu oli pigem säraküünal. See lahvatas põlema heleda leegiga ja siis säras kirkalt ja kiirelt. Justkui oleks ta kogu oma elu ära elanud selle kuue aasta jooksul. Ja siis vaikselt hääbus. Ju oli talle nii ette nähtud.
Ja kui ma sellelt kassilt midagi õppisin (jah, näete, ka loomadelt on meil võimalik õppida), siis eneseuhkust, –kindlust ja –teadlikkust. Ma tihti kartsin teda, sest oma hiilgeaegadel oli ta metsik, jõuline ja ettearavamatu, kuid salaja imetlesin: ta teadis, et ta on ilus (Noss oli edev), ta lubas inimesed just nii lähedale, kui talle parajasti vaja oli, ning kogu oma bravuurikuse ja karmi olemuse juures jäi ta ikkagi väärikaks ja sisimas leebeks, kuigi ta seda viimast välja ei näidanud. See kass ei oodanud, et talle uksi avatakse. Ta avas need ise. Pehmet und, Maximus!

Kirjutasin epitaafi ka. See tuleb hiljem. Luban.
Jah, tõesti, täna on leinapäev.