kolmapäev, 2. juuni 2010

Hilja on siis, kui ..

Ah! Kuidas mõnel päeval küll viltu veab!

Ma ei ole uskunud juhuslikesse asjadesse. Neid ei ole olemas. Enamasti mitte. Iga rohkem või vähem märkimisväärne asi juhtub põhjusega.
Antud juhul ei suuda ma viimast küll välja mõelda. Jah, ma ei peagi seda teadma ega kohe mõistma. See selgub hiljem. Üks on kindel: inimene õpib kogu elu, sureb aga - tõepoolest - ikka lollina. Oli kord juba ämber. Ilmselt nii ahvatlev, et teistkordne sisseastumine oli vältimatu. Jumal hoia meid kõikide vanasõnade paikapidavuse eest (need, mis räägivad, et kaks ilma kolmandata ei jää, sest see olevat kohtuseadus jne).
Igatahes. Bussi täna ei läinud ja minu õhtune etendus jääb minuta. Aargh.

Ja mõtlen nüüd... Minu jaoks on selline traagika, et buss minemata jäi (ja etendusele ei jõua), samas kui kellelgi pole enam venda. Taaskord. Ühte venda maailmas enam ei ole. Saada teada selliseid uudiseid (ja paraku tuleb jälle selliseid uudiseid kuulda) on lihtsalt ahastama ajavalt kurb. S e e on traagika.
Minul tuleb järgmine buss paari tunni pärast, kuid..
Njh.

Loodame, et lähipäevad toovad helgust ja rõõmu ja sooja.

4 kommentaari:

Janne. ütles ...

Kas sa räägid Dimast?

Dee ütles ...

Sa tundsid teda? :O

Janne. ütles ...

Mingil määral jah.
Maailm on väike ning alles pärast elu märkame, kui palju elu tiirleb ühe hapra kuid vaimustava elu ümber.. Etjah, ma tahtsin tegelikult öelda, et küll maailm on ikka väike..

Dee ütles ...

Ohjah. Tõsi.