Olen igal aastal mõelnud, et mis on see, mis suves nii teisiti on. Tegin nüüd tähelduse: suveöödes on mingi kutsuv rahutus. Olete ka tajunud?
Peale oma viimast postitust on hulk vett merre voolanud. Ja ma imestan, et elu siiski edasi läheb. Ent tõepoolest – ka peale eilset geneetika eksamit eksistents jätkub.
Enne seda aga.
Sain pannkoogiüledoosi, mis täielikult pole siiani kadunud. Vähemasti oli tore. See pannkoogipeo õhtu lõppes Karlovas järgmise päeva Suure Vastasseisu meelelahutusliku osa kava kokkuklopsimisega. Püüdes kõrvale jätta ohtrad detailid, räägin sellest suurüritusest ülevaatlikult. Niisiis. Üliõpilasteater vs ajaloolased. Mida meie tegime? Poisid olid need, kas platsil palliga ringi ajasid. Tüdrukud olid need, kes suurte kahisevate tuustide ja hõigetega neid ergutasid. Ja lisaks tegime šõud. Vaheaegadel tantsisime eriti kitšilik-imalat ergutustantsu eriti ülevindi kostüümides (jah, Jari oli cheerleader. Jah, ta oli lõpus trikoos); tegime kyogeni treilerit, puhusime minipasunatest oma meeskonnale “We are the champions”-i ja vastasmeeskonnale leinamarssi. Jooksime, hüppasime ja täitsime aja kõikvõimalike teatraalsete elementidega. No, ja siis ma läksin mehele. Või noh.
Astusin suures valges pulmakleidis keset saali, neoonvärvi krepp-paberist ergutustuust käes, pruutneitsid kleidisaba hoidmas, pulmamuusik Jari kõrval kitarril nutmaajavat armastuslugu mängimas, . .
Rääkisin saali loo oma müstilise armastatu piinlikest juhtumistest. Ja ütlesin, et armastan Teda. Armastan Teda nagu rullnokk burksi, nagu skarabeus sõnnikupallikest, nagu… koiliblikas villast sokki!
Sel hetkel pidi meie tütikast korvpallipoiss (hei, Mehis!) mu ära röövima, kuid – oh üllatust! – kui ma olin hetk varem välja valitud võõrale ajaloolasele kaela langenud, otsustas too ise mu sülle kahmata ja uhkelt üle saalipõranda kardina taha tormata. Teoorias ja meie plaanis oleks pidanud ta suurest šokk-etteastest hämmingus olema ja kohmetuma. Võta näpust. Mehis jäi pika ninaga, pruutneitsid, kes ise mu üksijäänud peiu kaasa pidid võtma, niisamuti. Nukralt ja nõutult vaatama. Ja publik saalist hakkas karjuma “Kibe"!” Oh well.. Tegime siis neile improšõud. Nõnda paljukest siis meie happening-plaanist. Ärgem alahinnakem ajaloolasi.
Kuid korvpallimatš lõppes TÜT-i võiduga. Elagu!
Ja eelmisel nädalal tulid eksamid. Ja tulid veel kuumemad ilmad. 30 kraadi iga päev. Päikese käes vähemasti. Nii kuum. Käisin kodupoodides lihtsalt selleks, et kusagil hingata ja organismi ülekuumenemist leevendada. Kusjuures Selver on jahedam kui Rimi.
Ühe eksamiga sain teisipäeval maha, teise lükkasin edasi. Ja mina hakkasin õppima hoopis geneetika eksamiks. Kaks päeva jutti seda omale ajusagaratesse sisse ajanud (nagu verivorstitegu), tajusin, et katus hakkas vaikselt sõitma. Lugesin neid konspekte ja ühel hetkel tekkis selline tühi tunne. Selline, nagu märkaksid korraga, et oled miskipärast teisel planeedil, ei tea, kuidas sinna said ja kuidas tagasi saada. Paanikasegune ärevustunne. Hirm ja mõistmatus. Niisiis...
...Illusioon. Läksime Illusiooni. Olin seal tegelikult esimest korda – tõtt öelda: koht oli stiilne ja midagi ette heita ei ole. Ka mitte seda, et pikka aega olime KJ-ga diskopõrandal ainsad tantsulised. Aga kui tema seal juba on, siis saab latt kõrgele seatud.
Tantsisime retromuusika saatel terve öö, kõik selle geneetika ja muud jamad kingataldade alla, diskosaalisuitsu sisse.
Ma ei tea, kas asi oli suveöö lämbuses, mis pähe hakkas, selles, et ööbikud polnud oma laulu jätnud või koduteel tänaval deklameeritud Shakespeare’i “Suveöö unenäos”, ent koju jõudnuna avastasin, et taevas oli valgeks löömas (pole selle suveajaga harjunud: et pimedat aega ei ole. Et ööd ongi valged.) ja uni näis mõttetuna. Leidsin, et on parim võimalus viia läbi endaga psühho-füüsiline eksperiment: mitte minna magama. Niisiis tegin endale hoopis võileibu, kuuma kohvi ja meesaia ning vaatasin aknast poole viie ajal päikesetõusu. Peagi siras koiduvalgus heledalt majade katustele, puudele, tänavatele. Puges sisse korterite akendepragudest, aialippide alt aedadesse, katuseviilude vahelt pööningutele. Ja mina hakkasin taas õppima geneetikat. Nägin, kuidas esimesed bussid arglikult mööda vurasid, kuidas inimesed uniselt uste vahelt hommikut tervitama tulid ja tänavad aegamisi elavamaks muutusid.
Poole kaheksa ajal vajusin tunniks ära, kuid panin äratuse üheksaks ja läksin jooksma. See oli sürreaalne. Jalgades veel tantsuöö surin, peas surra-murra mõtted, hommikune tuul edasi kandmas. Väga virgastav. Külm dušš. Ja siis õppisin edasi. Õhtuni. Pealelõunal vajusin tunniks taas ära. Ja jätkasin.
Minu kolmapäev lõppes neljapäeva öösel.
Reedel oli etendus, peale mida mul tekkis kihk rutiini murda. Lihtsalt sellepärast, et ainus rebel-olemine ei väljenduks õhtuhämaruses ja –vaikuses punase tulega üle tee minemises.
Koduteel läksin bussi pealt varem maha ja hüppasin Emajõkke (astusin sujuvalt pajude alt liivaselt künkalt, kui aus olla). Mis sest, et ujumisriideid kaasas ei olnud. See ei sega ju midagi. Päris looduslast, tõsi küll, mängima ei hakanud. Oli küll üsna Tartu sinine laguun, aga üle jõe Eedeni lähedal peeti piknikut. Seeliku ja topi jätsin siiski asjadega kaldale, though. Vesi oli soe ja mõnus. Kasutasin ära viimase kahe nädala troopikat, sest kaua see enam ei pidanud püsima.
Tatsasin paljajalu kodu poole, kuulasin head muusikat ja võtsin lahkelt oma põsel vastu õhtupäikese viimased kiired.
Järgmised päevad ei üllatanud kedagi. Tsiteerin: MutS seondub otseselt DNA kaksikahela mittepaarduva alaga, seejärel liitub MutL. MutS-MutL-DNA kompleks translokeerub hemimetüleeritud GATC saidiga seondunud endonukleaasi MutH juurde, stimuleerides MutH endonukleaasset aktiivsust. MutH lõikab fosfodiestersidet ajutiselt metüleerimata DNA ahelast. MutH poolne lõige võib toimuda kahjustusest kas 5´- või 3´-suunas, mis võib olla kahjustatud kohast kuni 1000 nt kaugusel. Seejärel toimub valestipaardunud nukleotiidi sisaldava regiooni kõrvaldamine eksonukleaaside toimel. DNA ahelate lahtikeeramisel osaleb helikaas UvrD. ssDNA-le sünteesib komplementaarse DNA ahela DNA polümeraas III kompleks. /…/
Saate isegi aru, eks.
Ometigi jõudsin pühapäeval Ruskaverre ja Maarja-Magdaleenasse, olla kohutavale hulgale sääskedele avalikuks supiköögiks ning .. njh, õppida maal geneetikat. Aga kõhu sain isegi täis. Nagu vanaisa juures alati.
Ning eile oli esimene vihmane päev. Geneetika eksam. Ent vaatamata ilmale, läksin ma külma närviga, trotsides jahedat tuult ja uduvihma, rakubioloogia instituuti ja tegin selle eksami ära. Ma ei tea, kas ma ta ä r a tegin, aga vähemasti on temaga ühelpool. Suurest kergendustundest läksin ja ostsin endale šokolaadi ja kohupiimasaia. Oh seda õnne.
Ja lähebki elu edasi..
Lõppu lisaksin kuuldud tsitaadi. Aitäh selle pretsedenditu hetke eest.
Now the hungry lion roars,
And the wolf behowls the moon;
Whilst the heavy ploughman snores,
All with weary task fordone.
Now the wasted brands do glow,
Whilst the screech-owl, screeching loud,
Puts the wretch that lies in woe
In remembrance of a shroud.
Now it is the time of night
That the graves all gaping wide,
Every one lets forth his sprite,
In the church-way paths to glide:
And we fairies, that do run
By the triple Hecate's team,
From the presence of the sun,
Following darkness like a dream,
Now are frolic: not a mouse
Shall disturb this hallow'd house:
I am sent with broom before,
To sweep the dust behind the door.
(Shakespeare “Midsummer Night’s Dream)
Tahtsin siia panna korduvalt erinevaid laule, kuni komistasin täiesti juhuslikult selle otsa. Ja see tegi mu päeva. Mitu lausa. (Vaadake kindlasti videot . See on nii vahva.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar