Taevas

bussi akna taga oli lohutult hall. Nähtavasti seetõttu süvenes ka mu arusaam 40-minutilisest bussisõidust Nõmmele kui lõputust ja väsitavast rännakust teise osariiki. Kui meil oleks osariigid. Tallinnas on osariigid. Aga kui ma olin tõstnud ta oma kätega üles, võtnud ta oma sülle, kadus see rõhuv tunne. See väike ime mu käte vahel - ta naeratas mulle, pisikese K. esimene reaktsioon mind nähes oli naeratus. Võluv. Ema-isa kullast kallim silmatera. Väikeste laste silmad, need suured ja sügavad, on nii mõtestatud, et ajab hirmu nahka. Nad vist saavad kõigest palju paremini ja sügavamalt aru kui ükski täiskasvanu oma pilguga hoomaks. Väikestel lastel on imevõimed, ma usun.
Veider, kui härdaks need pildid mind tagantjärele muudavad.

Hilisemast mõrv-šikist õhtusöögist F-hoones me pilte ei teinud. Nii väga oleks tahtnud püüda selle õhtu igavikukildude kollektsiooni, aga ma panin vastu. Sest see oli liiga parfait, et saada aheldatud ühte pilti. Või kahte. Vaatasin musta riietunud C.-d, kuulasin tema helklevat juttu ja mõtlesin, et kõik need inimesed seal all saalis - me istusime kõrgemal akna all - arvavad vist, et me oleme kaks kõhedat üleni mustas peielist, kes naeravad kõva häälega kadunukese üle. Arvaku. Meie liigutusis oli elegantsi, meie vestluses oli ajatuid sekundeid, ja kadunuke - jah, ta oli olemas: möödunud ajad, mis tõid tagasi naeru - sai põhjaliku retrospektiivi. Inimestemõjutamisest ja elurõõmust. Muuhulgas. Mind üllatas tema teemadevalik, tema süüvimine olnusse ja olevasse. See oli kompliment, ma tundsin. Ma tahan, et need toostid, mida me laususime, jääksid kõlama.
 Lõhesalat ja vein olid muidugi võrratud. Jumalik, tõepoolest.

 Kui me pärast kolme ja poolt tundi lauast tõusime, ütles ta, et vahel talle tundub, nagu tal ei oleks mälu. Tõepoolest, ma olen talletanud sõnu, hetki, tundmusi. Selle nimel, et nende najal elada. Et meil oleks põhjust otsida jumalikkust, põhjust mitte minna kaotsi, põhjust saada peagi jälle küünlavalgel kokku, et kõike mäletada. Sul on see olemas, lihtsalt sügavamal.

Ma ei saanud uinuda. Sest kõht oli nii täis ja mulle ei meenunud see kalambuur, mille pärast C. kord ateljees kell 2 öösel toolilt põrandale kukkus ja me end tilgatuks naersime.