Gripp

liigub ähvardavalt ringi. M. tundis end kehvasti ja oli jätnud meid T.-ga kahekesi hommikupudruga askeldama. Läksime üheskoos linna, mõlemad oma teed. Veel üks bussisõit - miks küll peab Tallinnas ühest kohast teise liikumiseks nii palju aega kuluma? Õnneks vaid 10 minutit. Veel ühed lapsesilmad. Kolmas uks, mis mulle avati oli Kristiines. Enne kui perenaine seda teha jõudis, oli koer mu süles. Tere, sina. Ja siis näidati eelmisel päeval nähtust veidi suuremat pisikest, kellega me viimati ka kohtusime läbi kõhu.
 Kui suu head pitsat ja pohlakooki täis ei olnud, sai üsna paljude asjade kõrval ka muusikast räägitud. Esimest korda kuulsin, et keegi oleks Yann Tiersenit mulle klaveril esitanud. Amelie' valss on tõesti ilus lugu. Niisamuti see järgnev laul, mille ma sellest külaskäigust kaasa sain ja enne oma Tallinnast lahkumist M.-i juures mängima panin.

Kui M. just siis koju tuli,  tahtsin, et see laul talle lohutust pakuks.
Bussisõidud Tallinnas võtavad tõesti palju aega.

"Meie mõtleme ning jänesed ja elu jooksevad meist mööda."

Lahkusin trammile laias vesises lumesajus, tuled laotusid mu ümber. Ja kuigi sealne rütm vajab harjumist, tugevat sihti ja tahet saada ja teha ja olla, lahkusin ma taas mõneti nukra mõtisklusega järjekordsest minekust. Ent tulek oli igat hetke ja sära ning pilku väärt. 
Elame veel!