korteris on raamatuid rohkem kui viimase külastuse ajal. Nüüd pealegi sajab akna taga lund. Laualamp heidab sumedat valgust. See on lihtne ja soe. Mul on hea meel olla nende inimeste keskel, nende kodus, nende mõtete ja tunnete seltsis.
Ma olin ärganud enne kuut, sõitnud tsüaniidkarva veel mitte päris valgeneva taeva all otse suurde kollasesse kuukettasse ning viimaks kuulnud taas, mis häält teevad trammid. Vaikust on palju olnud. Üks reede Tartus, üks õhtu teatris ja proovis, ei olnud mind veel tagasi linna-lainele häälestanud.
Esimene uks, mis mulle avati oli Uuel tänaval. Paari tunni jooksul vaid jõime ära küll ainsa tassi teed, ent jõudsime rääkida elust üldiselt, komplekssüsteemidest, vaba tahte võimalikkusest, determinismist, sotsiaalpsühholoogiast ja ilmast - teaduslikult. "Et kõik ikka hästi läheks," ütlesin, kui mind Kalamajja autoga ära toodi. ".. Ja et vaba tahe oleks olemas," kõlas autost vastus.
Hiljem rääkisin M.-ile vestlusest tema isaga. T. imestus Uuel veedetud aja lühiduse, kellaaja ja vestluse temaatilise valiku suhte üle. Me käisime M.-iga poes. Kalamaja oli hoopis teistsugune ja mulle tuli meelde "Kevade ärkamise" mängimine Teoteatris. Siis oli ka lumi. See oli enne, kui M. ja T. Kalamajja kolisid.
Mõtlesime, millest tuleb Suva sokipoe nimi. Sukavabrik. Ilmselt. Jätsime sinna raha, ikka heade ja armsate asjade eest. Beebikäpikud - ma ei saanud neid käest panna. M. viis mind ühte võrratusse pagaripoodi, mille interjööris sooja pirukat nosida oli siiralt vahva. Sellised väikesed alumise korruse toakesed Kalamaja tänavatel, nagu Salme pood, kuhu me hiljem jõudsime ja "singipiitza" nali kohatuks muutus.
Igatahes, me jõudsime koju ja tegime kolmekesi võrratu kana-baklažaani-paprika-pasta. Oivaline gurmee veini ja õhtusse kulgenud vestlusega. Ning õhtune tiir pargis. Nali ja naer laste mänguväljakul. Lennusadama pime panoraam.
Esimene öö kesk seda tegusat, ent mahedat elu. Mu kõrval on Proust ja Kundera ja Goethe.
Ma olin ärganud enne kuut, sõitnud tsüaniidkarva veel mitte päris valgeneva taeva all otse suurde kollasesse kuukettasse ning viimaks kuulnud taas, mis häält teevad trammid. Vaikust on palju olnud. Üks reede Tartus, üks õhtu teatris ja proovis, ei olnud mind veel tagasi linna-lainele häälestanud.
Esimene uks, mis mulle avati oli Uuel tänaval. Paari tunni jooksul vaid jõime ära küll ainsa tassi teed, ent jõudsime rääkida elust üldiselt, komplekssüsteemidest, vaba tahte võimalikkusest, determinismist, sotsiaalpsühholoogiast ja ilmast - teaduslikult. "Et kõik ikka hästi läheks," ütlesin, kui mind Kalamajja autoga ära toodi. ".. Ja et vaba tahe oleks olemas," kõlas autost vastus.
Hiljem rääkisin M.-ile vestlusest tema isaga. T. imestus Uuel veedetud aja lühiduse, kellaaja ja vestluse temaatilise valiku suhte üle. Me käisime M.-iga poes. Kalamaja oli hoopis teistsugune ja mulle tuli meelde "Kevade ärkamise" mängimine Teoteatris. Siis oli ka lumi. See oli enne, kui M. ja T. Kalamajja kolisid.
Mõtlesime, millest tuleb Suva sokipoe nimi. Sukavabrik. Ilmselt. Jätsime sinna raha, ikka heade ja armsate asjade eest. Beebikäpikud - ma ei saanud neid käest panna. M. viis mind ühte võrratusse pagaripoodi, mille interjööris sooja pirukat nosida oli siiralt vahva. Sellised väikesed alumise korruse toakesed Kalamaja tänavatel, nagu Salme pood, kuhu me hiljem jõudsime ja "singipiitza" nali kohatuks muutus.
Igatahes, me jõudsime koju ja tegime kolmekesi võrratu kana-baklažaani-paprika-pasta. Oivaline gurmee veini ja õhtusse kulgenud vestlusega. Ning õhtune tiir pargis. Nali ja naer laste mänguväljakul. Lennusadama pime panoraam.
Esimene öö kesk seda tegusat, ent mahedat elu. Mu kõrval on Proust ja Kundera ja Goethe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar