Hea asi suusatamise juures on see, et sul on ülev tunne, nagu sa suudaks eirata kõiki füüsikaseadusi ning läbida mitmekilomeetrise distantsi sama hooletu tõuketehnikaga, nagu nad seda telekas teevad. Halb asi on, et see tunne läheb üle. Pärast esimest poolt kilomeetrit. Niisiis jääb ainsaks ülevaks tundeks enese vägevusest tõdemus, et sa üldse elusalt koju tagasi jõudsid. Milline saavutus!
Nädala keskel oli mul üks ilmekas juhus, kuidas üldse ei vedanud. Mingid saladuslikud müüdid teavad rääkida, et kellel ei vea õnnemängudes, sellel... noh, teadagi. Iseasi on nüüd see, et kui mitmekordne kaotus mitme tunni jooksul oligi inimesele, kellega mul vedama peaks, siis.. kes on võitja ja mismõttes temal siis armastusega ei vea?! Mäng ise on aga tore. Lapsena sai seda maal eranditult iga kord omaette tagaruumis mängitud. Nõukaaegne pin-ball'i stiilis Kakukese-teemaline lauamäng, kus eesmärgiks - nagu ikka - on saada metallkuulike võimalikult suure punktisummaga auku. Täiesti ebaloogiliste trajektooridega tulemusi saime, täiesti ebaloogiliste strateegiatega mängisime. Ei pea täpsustama, et täiesti ebaloogiliselt ka kaotasin. Vahepeal tegime vanapapsile heameelt, ajasime juttu, valmistasime kahe peale õhtusöögi ning ajasime törts töri-löri. Enne, kui viimastele uskumatutele partiidele kaasa elades peaaegu rabanduse saime.
Reedesest Tartus-käigust on aga siiani mul jalgades mikrorebendid (teate küll, pärast trenni on "jalad valusad".. see jutt piimhappest, mis koguneb jne - need on tegelikult mikrorebendid), teatud liigutused on ikka valulised. Kuid kogu sissejuhatuse idee oli selles, et öelda - nii tore oli taas näha Tartut ja inimesi, võtta osa proovist, ja kulgeda siis kas raamatukogus riiulite vahel, vanalinna tänavatel ja kohvikutes või inimeste kätel Üliõpilasmaja saali lae all. Näiteks. "Armastus" muidugi on klassika.
Lisaks, hoolimata sellest, et väljas ajab üks külmarekord teist taga ja hetkiti päädib oma näo näitamine õues sellega, et ripsmed jäätuvad ära ja sõrmi ei tunne, pole mu aju (loe: mõttelend) jäässe läinud ning eile lõpetasin edukalt oma näidendiga. Mis temast nüüd saab - seda näis.
Nädala keskel oli mul üks ilmekas juhus, kuidas üldse ei vedanud. Mingid saladuslikud müüdid teavad rääkida, et kellel ei vea õnnemängudes, sellel... noh, teadagi. Iseasi on nüüd see, et kui mitmekordne kaotus mitme tunni jooksul oligi inimesele, kellega mul vedama peaks, siis.. kes on võitja ja mismõttes temal siis armastusega ei vea?! Mäng ise on aga tore. Lapsena sai seda maal eranditult iga kord omaette tagaruumis mängitud. Nõukaaegne pin-ball'i stiilis Kakukese-teemaline lauamäng, kus eesmärgiks - nagu ikka - on saada metallkuulike võimalikult suure punktisummaga auku. Täiesti ebaloogiliste trajektooridega tulemusi saime, täiesti ebaloogiliste strateegiatega mängisime. Ei pea täpsustama, et täiesti ebaloogiliselt ka kaotasin. Vahepeal tegime vanapapsile heameelt, ajasime juttu, valmistasime kahe peale õhtusöögi ning ajasime törts töri-löri. Enne, kui viimastele uskumatutele partiidele kaasa elades peaaegu rabanduse saime.
Reedesest Tartus-käigust on aga siiani mul jalgades mikrorebendid (teate küll, pärast trenni on "jalad valusad".. see jutt piimhappest, mis koguneb jne - need on tegelikult mikrorebendid), teatud liigutused on ikka valulised. Kuid kogu sissejuhatuse idee oli selles, et öelda - nii tore oli taas näha Tartut ja inimesi, võtta osa proovist, ja kulgeda siis kas raamatukogus riiulite vahel, vanalinna tänavatel ja kohvikutes või inimeste kätel Üliõpilasmaja saali lae all. Näiteks. "Armastus" muidugi on klassika.
Lisaks, hoolimata sellest, et väljas ajab üks külmarekord teist taga ja hetkiti päädib oma näo näitamine õues sellega, et ripsmed jäätuvad ära ja sõrmi ei tunne, pole mu aju (loe: mõttelend) jäässe läinud ning eile lõpetasin edukalt oma näidendiga. Mis temast nüüd saab - seda näis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar