Klassiku teine tulek.

Nüüd, põhikooli, gümnaasiumiastme ja bakalaureusekraadi künnisegi ületanuna, avastasin ma enda jaoks Tammsaare. Gümnaasiumis loetud "Kõrboja peremees" jättis sünge ja eestlaslikku ängi täis mulje ühes oma pimeda Mousi ja Kõrboja Anna ja õnnetu Katku-Villuga. Ma üldiselt ei mõistnud Tammsaare kirjanduslikku fenomeni ja enda arvates leppisin mõttega, et olen klassikakauge ja -mõistmatu.

Tuli välja, et siiski ei leppinud. Ülikooli teisel kursusel võtsin pentaloogia ette ühes eesmärgiga sulgeda viimane köide kolme kuu pärast. Tehtud. Minu "Tõe ja õiguse" kogemus - esimene - seljatas eelarvamusliku vastumeelsuse kõigi viie osa kohta, kui ma avastasin, et ainult esimene köide on pastoraalne hala ja viies selle pikendus. See-eest leidsin nii mõndagi säravat teistes, ennekõike neljandas osas. Ja midagi Tammsaare võimest vastavalt teemale stiili muuta ja selles läbivalt kirjutada jäi tollest ajast kõlama. Lisaks olin otsustanud võtta Tammsaare suhtes kaitsva seisukoha oma teatud kursakaaslaste ees, kes teda kui igandit mõnuga materdasid.

Niisiis otsustasin oma magistrantuuri esimesel aastal teha kogu oma eelnevate aastate jooksul kogutud teadmiste ja kogemuste taustal ja najal Tammsaarest (täpsemalt "Tõe ja õiguse" I jaost) põhjalikum essee. Elu (loe: ülikool) on õpetanud otsima allikaid ja neid kasutama. Ning nii ma ühel hetkel - lasknuna ühel asjal end teiseni viia, et sealt kolmandani jõuda - lugesin ridu, mis lasi paistma hoopis uue valguse Tammsaare üle. Kui ma olin viimaks jõudnud Dostojevskini, Nietzscheni, Kantini, Zola'ni, Sartre'ini, Camus' ja Hemingway'ni Tammsaare loomingus - st, nende teoste motiivideni Tammsaare mõjutajatena, ja seda sihiteadlikult, oli asi kindel. Tammsaare on Eesti Dostojevski ja ma olen elanud teadmatuses kõik need aastad. Ning kui ma eile öösel jõudsin viidete kaudu jälgi ajades Piiblini, seda köögilaua taga "Tõe ja õigusega" paralleelselt lapates ning leides mõlemast ridu ja mõtteid, mille olemasolust - rääkimata veel teadlikest allusioonidest - mul aimugi polnud (samas, Piibli puhul on see mõneti mõistetavam), jõudsin pieteetliku seisukohani, et Tammsaare võib juhtumisi olla üks eesti vähestest klassikutest, kelle teoste filosoofiline perspektiiv minus aukartust äratab. (Lisaks olin kallutatud tema viiekeelsest umbes 30-st filosoofilis-teoreetilisest teosest koosnevast kodulektüüri kuuluvast kirjavarasoovitusest, mis käsitles vaid üht talle huvipakkuvat teemat). Ning kui sind juba võrreldakse Dostojevskiga JA sa kirjutad "ühegi mustandita paberil" valmis viieköitelise pentaloogia Piibli-motiivide ja kuulsate mõtlejate kontseptsioonide põhjal, siis.. Ma olen müüdud. Kallis Anton Hansen, nagu tänapäeva kirjanduspõlvkond ütleb - respekt, mees! (Siinkohal meenus selle blogi üks esimestest postitustest. Savaatavaid, kui huvitav märk.)

Ühtlasi, ma tungivalt soovitan lugeda Andres Põderi kirjutist "A. H. Tammsaare - minu usuõpetaja". Üks paremaid tekste, mida viimasel ajal lugenud olen.

*

Natuke olmelisematel teemadel - jõulutsükkel sai tänasega jälle selleks korraks puntki, isa sünnipäeva puhul oli toimetamist ja köögitööd täie raua eest, ja ma võiks sellega juba pidudel  muljet avaldada või lausa raha teenida. Oi, õigus, ma olen seda juba teinud. Aastaid. No tühja kah, aeg jälle kiirnuudlitele üle minna - ja raamatukokku Tammsaaret hiilima ...