Agneta Pleijel

sattus mu lektüüri juhuslikult. Nädal tagasi leidsin "Loomingu raamatukogu" teoseid lapates tema "Talv Stockholmis". Esialgu näis, nagu ei oleks see raamat mu esimene valik. Lühilaused, hüplik mõttekäik, hulganisti viiteid, mis tundusid pseudo-intellektuaalsetena. Aga tema raamatu stiil  mõjub moel, mis paneb mind tahtma seda blogi niisamuti kirjutada. Sest kõik on ometigi öeldav lühilausetega. Ja keeruka mõttekäigu sirgeks silumine kaotab poole selle väärtusest. Pealegi võib selle taga olla hoopis avardavam lähenemine, uus perspektiiv. Vastus, mitte küsimus. Võimalus, mitte piirang. Lõpuks oleme kõik pseudo-intellektuaalid. See võib siiski olla hea raamat.

 Talv Stockholmis...
Ma jahtisin siis roosat. Ja tegin kihlveo korras kätekõverdusi. Ma mäletan Saint-Exupèry'd. Juttu päikesest külmkapinurgal. Kas tõesti on sellest nüüd kaks aastat?

Tänapäev. Eksamisessioon sai läbi. Ilma ühegi eksamita. Ainult esseed, esseed, esseed. Minu ÕISi lehel ilutseb nüüd olukord, mis ilmselt on kordumatu. Kunagi helesinise unistusena tundunud tulemus ei tekitagi üllatuslikult minus kuidagi teistmoodi tunnet. Ei tunne, et oleks mingil moel targem. Kuid siiski. Tean soovitada, et "Tuukrikell ja liblikas" on üks eriskummalisemaid-lummavamaid-puudutavamaid filme, mis minu silme ette ja analüüsi sule alla on langenud. Et Tammsaare peidab endas avastamata kihte. Et Artaud' kirjad, kus ta kirjeldas oma unistuste teatrit, olid täis kirge ja elujõudu - ent mis ei olnud määratudki kunagi prakikaks saama, samas on nende kirjanduslik-ideeline väärtus ka minu silmis isegi kõrgem nende reaalsest rakendumisest. 

 Ahjaa. Ja siis üks täiesti kontekstiväline lugu. See tuli ühes talve selgroo murdumisega. 

I Am Kloot - Fingerprints