Liitiumaku.

Olen uitanud oma mõtetes ja kirjutanud lõpetamata jäänud sõnu ning pooleliolevaid lauseid. Nüüd, kui sess on läbi - ja läbi sai ta mu jaoks juba eelmisel nädalal, mil ma viimase essee viimase punkti panin - ei hoia miski mind tagasi tegelemast laulude, luuletuste ja tekstide kirjutamisega. Ja mul on vaba voli minna raamatukokku ja võtta sealt just neid teoseid, mille lugemist olen pidanud korduvalt edasi lükkama. Ega see nimekiri ei lühene aja jooksul.

 Mul on aega ärgata päevavalges, mitte varahommikuhämaras. Seada sõrmi kitarrikeeltel ja luua oma peas midagi uut. Ammutada väikelinna sundimatut vaikust ja valget õhku, õhtuste üksikute laternate valgustatud tänavate jaanuaritasadust. Mõnikord saab seda hirmutavalt liiga palju, mõnikord mõtlen ma linnatuledele ja inimestele - võõrastele ja omadele, naerule, laulule ja elavale foonile. Siis jälle hoian neid mõtteid, sest kõike ei saa kohe, muidu kaob võlu. Võlu võib leida aga rahuliku elu hetkedes. Nii oma mõtetes sisekujunduse ja disainiga tegelemises ning fotograafialehekülgedelt meelelist inspiratsiooni ammutades, kui ka armsaga kabet mängides ja siis üheskoos perega reedeõhtust veini nautides.

See on veider - justkui aastavahetus kestaks ja kestaks ning aeg  ei liigukski. Mul on kuidagi harjumatu tabada mõtet, et pühad on läbi ja elu läheb edasi - kirjakastidesse laekuvad kirjad, koosolekuruumid täituvad inimestest, graafikutesse kirjutatakse numbreid, teedel on regulaarsed liiklusummikud - eriti kella 17 ajal.
Mul seda kõike ei ole. Iseenesest on lühinägelik elu edasikestust mitte arvestada ja keelduda vooluga kaasa minemast.
Eks ma ikka püüan ju ka.
Seni on kaugustesse kanduda ja selektiivse elukorraldusega tegeleda liigagi meeldivalt regenereeriv.
Olen üks suur liitiumaku. Täitun energiast.