Eile kerkis mu pärmitaigen üle kausiääre kapile, lükkas klaaskaane pealt ja valgus ülevoolava õhinaga kapiserva pealt alla vaibale. Elutuba oli õndsas üksinduses tühi. Õue peal murul seisis telk, mille ümber liikusid kaks inimest. Samal ajal oli kuuri all veel kaks inimest – mina ja ema. Ema oli esimene, kes vohava taigna avastas. Mina, kes ma varem tuppa olin tulnud, et kahele telgis olnule hommikust võileiba meisterdada, seda miskipärast ei silmanud. Ilmselt seetõttu, et siis oli asi veel küllaltki kontrolli all. Või vastupidi…
Sellist inimest, nagu ma üleeile õhtul kohtasin, pole minu silmad varem näinud. Ega mõistus hoomanud. O.W.G, kes täiesti ootamatult mulle too õhtu helistas, teatades, et nad on kahekesi ja ca 6 km kaugusel minust, matkakottidega ja haige jalaga, ei ole ilmselt milleski sellises süüdi… Et taoline inimene minu juures ootamatult peatuma pidi ja minu õhtul pakutud teed järgmisel hommikul lausa ise nõudis. See, et nii mina kui ema tema käest öises kaardimängus korra pähe saime, ei ole määrav.
Selline inimeseloom! .. Ja ma olen muidu üsna ennastkontrolliv ja rahumeelne inimene. Aga.. Nii lihtsalt ei tehta! You don’t bite the hand that feeds! Oo, püha lihtsameelsus! Ma imestasin ise ka, et tõepoolest eksisteerib inimtüüp, kes mu lihtsalt sõnatuks võtab ja mu endast niimoodi välja viib. Ja miks ma temast ikka veel räägin?
O.W.-l oli silmnähtavalt samuti piinlik. Tema enda näol on tegemist kõige abivalmima külalisega, kes minu läve iial ületanud on. Esimest korda, kui me olime tuttavad napilt 4 h, tuli ta otse Tallinnast minu juurde maasikaid kastma. Seekordne ekspromt-külastus tõotas endast abikäsi nii aiatöödel, kodutöödel kui põllutöödel. You name it. Ilmselt pool sellest töö-himust (ja lausa –nõudest) läks südametunnistuse nime all oma (minu jaoks) eriti ärritavalt lihtsameelse ja taktitu sõbramehe käitumise lunastuseks. Sunnitööle me siiski kedagi ei pannud, aidata said nad aga küll. Kes kuidas.. Ja millise motivatsiooniga.
Tunnistan – minupoolne vastutulelikkus oli kasin, kui mitte öelda hoolimatult külm ja nipsakas. Ühe seltskonnaliikme suhtes. Ja ma ei saanud sinna midagi parata. Viimasel hetkel enne lahkumist ei suvatsenud ta märkuse peale, et me ei olegi veel tutvunud (ütlesin seda läbi ristis hammaste ja üllatusin oma vastumeelsuse peale), muud mulle öelda kui “mul ei olegi nime” ja sõnatult minema lontida. Ei, noh – võta heaks! Ole ise ka terve!
O.W.G, kes pidi kahekordset viisakuse ja abivalmiduse kehastust esindama, sellega suurepäraselt hakkama saades, lubas käsi südamel millalgi üksinda naasta. Mul oli enda ees häbi, et olin ka teda paratamatult unarusse jätnud, hoidudes iga ihurakuga tolle teise eest.
Ja samal õhtul, kui rahu oli maa peale saabunud ning mu veri taas peast sujuvalt üle keha jaotunud, sai ka tainas ohjeldatud ning pirukad ahju pandud. Isegi isa, kes porgandipirukat ei armasta (ja porgandeid kergelt öeldes põlgab), sõi ja kiitis. Viimaks ometi midagi, mida mina väärtustasin, mitte ainult üht õnnetut läbihüpanud külalist, kes pidi oma “risti” kandma.
Kui pentsik pühapäev.
Sellist inimest, nagu ma üleeile õhtul kohtasin, pole minu silmad varem näinud. Ega mõistus hoomanud. O.W.G, kes täiesti ootamatult mulle too õhtu helistas, teatades, et nad on kahekesi ja ca 6 km kaugusel minust, matkakottidega ja haige jalaga, ei ole ilmselt milleski sellises süüdi… Et taoline inimene minu juures ootamatult peatuma pidi ja minu õhtul pakutud teed järgmisel hommikul lausa ise nõudis. See, et nii mina kui ema tema käest öises kaardimängus korra pähe saime, ei ole määrav.
Selline inimeseloom! .. Ja ma olen muidu üsna ennastkontrolliv ja rahumeelne inimene. Aga.. Nii lihtsalt ei tehta! You don’t bite the hand that feeds! Oo, püha lihtsameelsus! Ma imestasin ise ka, et tõepoolest eksisteerib inimtüüp, kes mu lihtsalt sõnatuks võtab ja mu endast niimoodi välja viib. Ja miks ma temast ikka veel räägin?
O.W.-l oli silmnähtavalt samuti piinlik. Tema enda näol on tegemist kõige abivalmima külalisega, kes minu läve iial ületanud on. Esimest korda, kui me olime tuttavad napilt 4 h, tuli ta otse Tallinnast minu juurde maasikaid kastma. Seekordne ekspromt-külastus tõotas endast abikäsi nii aiatöödel, kodutöödel kui põllutöödel. You name it. Ilmselt pool sellest töö-himust (ja lausa –nõudest) läks südametunnistuse nime all oma (minu jaoks) eriti ärritavalt lihtsameelse ja taktitu sõbramehe käitumise lunastuseks. Sunnitööle me siiski kedagi ei pannud, aidata said nad aga küll. Kes kuidas.. Ja millise motivatsiooniga.
Tunnistan – minupoolne vastutulelikkus oli kasin, kui mitte öelda hoolimatult külm ja nipsakas. Ühe seltskonnaliikme suhtes. Ja ma ei saanud sinna midagi parata. Viimasel hetkel enne lahkumist ei suvatsenud ta märkuse peale, et me ei olegi veel tutvunud (ütlesin seda läbi ristis hammaste ja üllatusin oma vastumeelsuse peale), muud mulle öelda kui “mul ei olegi nime” ja sõnatult minema lontida. Ei, noh – võta heaks! Ole ise ka terve!
O.W.G, kes pidi kahekordset viisakuse ja abivalmiduse kehastust esindama, sellega suurepäraselt hakkama saades, lubas käsi südamel millalgi üksinda naasta. Mul oli enda ees häbi, et olin ka teda paratamatult unarusse jätnud, hoidudes iga ihurakuga tolle teise eest.
Ja samal õhtul, kui rahu oli maa peale saabunud ning mu veri taas peast sujuvalt üle keha jaotunud, sai ka tainas ohjeldatud ning pirukad ahju pandud. Isegi isa, kes porgandipirukat ei armasta (ja porgandeid kergelt öeldes põlgab), sõi ja kiitis. Viimaks ometi midagi, mida mina väärtustasin, mitte ainult üht õnnetut läbihüpanud külalist, kes pidi oma “risti” kandma.
Kui pentsik pühapäev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar