Hilja ärkamisel on vahel oma võlud ka. Juhtusin ühel hommikul veidi hiljem ärganuna telekast nägema üht sarja. Millalgi varem olin ta peale kord juba sattunud, ent nüüd jäin pikemalt vaatama. Avastasin, et miski selles pildis mulle kohutaval kombel meeldis. Ühtlasi teadsin, et seriaali-vormina too lugu kindlasti algselt mõeldud ei ole. Tegelaste kõne ja käitumine oli hurmavalt kirjanduslik, ning kallis sõber Google ei petnud mu lootusi, teatades, et Brideshead Revisited on tõepoolest (ja minu häbiks senise teadmatuse eest) üks maailma romaaniklassika hulka kuuluvaid tähtteoseid. Tõttasin raamatukokku, oskamata oodata sellist üllatust – oli ta täiesti olemas (valmistusin 
esimese asjana selle Tartust hankima). Jah, järgmisena vaatan ära filmi. Ja siis seriaali.
Loomulikult nautisin ma iga lehekülge ning Evelyn Waugh’ oskuslikku sõnaseadet ja komponeerimiskunsti. Pigem mõnulesingi tabavate metafooride ja keelelise kujundlikkuse sees. Ning teos ise oli sisuliselt vägagi kaunis. Minu jaoks.
Danzumees on sellest kirjutanud veidi teises valguses, kuid erinevalt temast ning hoolimata kellegi teise arvamusest imponeeriski “Tagasi Bridesheadi” mulle just oma rafineeritud sarmi, aristokraatliku snobismi ja aimatava dekadentliku veetlusega, saatjaks kõikehõlmav saatuslik melanhoolia. Vaevuhoomatav, ent nauditav.
Kunst, ülikool, femme fatale’d, religioon, sõda ja inimese eksistentsialistlik kriis – mida veel võib tahta.
Mulle väga meeldis see külm kõrgklassi ükskõiksus, millega raamatus elu vaadeldi, need varjatud ja peenelt väljendatud tunded, mõtted ja kired, peidetud üldise kombekuse varju. Waugh on teinud suurepärase töö, jättes lugejale pidevat mõtlemisainet, mitte teinud pudi suhu, pannud oma oskusliku tehnikaga lugeja mõtlema sõnade ja esteetiliselt esitatud mõtete taga laiuvate näiliste tühimike ja aukude täitmise peale. Ei midagi ülepakutut, ei midagi lääget. Vaid üks nostalgilis-nukker lugu Inglise aristokraatia allakäigu-ajastust, jäägitust sõprusest ja igavesti kogetamatust armastusest ühe maalikunstniku silme läbi.
Ilus.
Millegipärast meeldiks mulle selle jutu juurde kuulata Laura Marlingu “My Manic And I”-d. Ma teen seda..
esimese asjana selle Tartust hankima). Jah, järgmisena vaatan ära filmi. Ja siis seriaali. Loomulikult nautisin ma iga lehekülge ning Evelyn Waugh’ oskuslikku sõnaseadet ja komponeerimiskunsti. Pigem mõnulesingi tabavate metafooride ja keelelise kujundlikkuse sees. Ning teos ise oli sisuliselt vägagi kaunis. Minu jaoks.
Danzumees on sellest kirjutanud veidi teises valguses, kuid erinevalt temast ning hoolimata kellegi teise arvamusest imponeeriski “Tagasi Bridesheadi” mulle just oma rafineeritud sarmi, aristokraatliku snobismi ja aimatava dekadentliku veetlusega, saatjaks kõikehõlmav saatuslik melanhoolia. Vaevuhoomatav, ent nauditav.
Kunst, ülikool, femme fatale’d, religioon, sõda ja inimese eksistentsialistlik kriis – mida veel võib tahta.
Mulle väga meeldis see külm kõrgklassi ükskõiksus, millega raamatus elu vaadeldi, need varjatud ja peenelt väljendatud tunded, mõtted ja kired, peidetud üldise kombekuse varju. Waugh on teinud suurepärase töö, jättes lugejale pidevat mõtlemisainet, mitte teinud pudi suhu, pannud oma oskusliku tehnikaga lugeja mõtlema sõnade ja esteetiliselt esitatud mõtete taga laiuvate näiliste tühimike ja aukude täitmise peale. Ei midagi ülepakutut, ei midagi lääget. Vaid üks nostalgilis-nukker lugu Inglise aristokraatia allakäigu-ajastust, jäägitust sõprusest ja igavesti kogetamatust armastusest ühe maalikunstniku silme läbi.
Ilus.
“”Võib-olla tõesti,” mõtlesin sel üürikesel viivul, kui need sõnad meie vahel hõljusid nagu tubakasuitsu keerd, mõtlesin mõtet, mis samas haihtus ja kadus jälge jätmata, “võib-olla on kõik meie armud vaid vihjed ja sümbolid, hulkurikeele sõnumid, mida kritseldatakse väravapostidele ja selle sama vaevalise tee kiviplaatidele, mida teised on käinud enne meid; võib-olla oleme sinuga mõlemad ainult vormelid, ja see nukrus, mis mõnikord meie vahele laskub, sünnib meie asjatuist otsinguist, kus me mõlemad aina püüdleme teineteisest läbi ja kaugemale, tabades aeg-ajalt ometi vaid põgusa varju, mis alati paar sammu eespool käänaku taha kaob.””
Millegipärast meeldiks mulle selle jutu juurde kuulata Laura Marlingu “My Manic And I”-d. Ma teen seda..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar