Väsinud, kuid rõõmus.

#9

Ma olen väsinud. Ei, mitte linnapea vastuvõtul fotograafile naeratamisest ega ka sellest, et mu raal juba tund aega kala mängib (mis iseenesest on ka üsnagi väsitavad). Hoopis lõunasest mitmetunnisest heinateost. Käisime Ulvil maakodus ja korrigeerisime selle avalikku profiili, mis oli ajaga muutunud vägagi stiihiliseks. Ehk maakeeli: niitsime tolle metsikult rohtu kasvanud hoovi enam-vähem läbitavaks (sile oleks veidi liialdatud sõna siinkohal) ja vedasime kõik selle meeletu heinalaari maja taha hunnikusse. Vahepeal jõudis otseloomulikult vihma tulla ja muruniiduk ehmatas end seda padrikut nähes peale mõningaid pöördeid oimetuks. Ei toibunudki. Seekord siis 1:0 trimmeri kasuks, kes omakorda kokkuvõttes kaotas 0:1 vikati kasuks.Viimase trumbiks oli fakt, et ta ei saa üle kuumeneda ega nõua bensiini. Selle koha pealt olid vanad eestlased ikka täitsa targad.
Aga küllaltki loomalikku lähenemist nõudis see heinategu küll. Villid mu käel on selle tõestuseks, kes ei usu. Vähemasti sain pügala jagu õndsamaks, kui jälle vanu eestlasi uskuda (olid ikka nemad, kes väitsid, et töö õnnistab inimest?) Parem oleks, muidu hakkan veel kahtlema. Ja siis oleks nagu ilmaasjata see rabamine. Või nh, kui kõrvale arvata, et õu sai korda ja näeb hoopis hoolitsetum välja.
Ja üle pika aja sai ka vana sõpra Rekut tervitatud. Paksuks söönud end. Ja karva ajab hirmsasti. Aga muidu sama suur ja sõbralik.

Rõõmus olen ka. Mitte vastuvõtul antud paari pralineekommi ega selle üle, et viimased 15 min on mu arvuti ennast korralikult üleval pidanud (kuigi ka need on väga rõõmustavad asjaolud). Hoopis selle üle, et sain oma kirjandi tulemuse teada. See ületas kõik senised tulemused ja vastas õpetajate (ning minu) ootustele. Nüüd siis võin julgelt siia-sinna sisse saada. Kui vaid soovi oleks. Kas on? On.. Aga mida? See peamurdmine ootab alles ees. Läheb lammaste lugemiseks... Nagu olin kartnud/lootnud.
Ja selle üle olen ka rõõmus, et ma täna edukalt mõlemad teetähistuspostid alles suutsin jätta ning isegi keerulisemate tagurdamismanöövritega toime tulin. Tähistamistväärt, mu meelest.

Ja siis on mul üks raamat. See.. Ma olen lugenud sellest üle poole ja.. Mulle tundub, et ...ma tahaksin sellest rääkida. . Tundub, et mulle ei meeldi see raamat, aga ma vist mingil moel armastan seda. Ei ole just kuigi loogiline, ega? Ma kahtlustan, et see oli märk. Võtsin selle raamatu, sest see oli esimene raamat, mida uksest sisse astudes nägin. Automaatselt. Siis kandsin seda tund aega kaasas, vedasin riiulite vahel ringi, otsides paremat. Võtsin ikkagi selle. Ja ühe veel. Aga alustasin sellest.
Ahh. Miks nad kirjutavad selliseid raamatuid? Provokatsioon. Miks? Kes lubas? Nõmedus. Alatu. Milleks? Paberiraiskamine.. Kardan, et mind ootab see ees. See ehk ongi see, mida soovin. .. Ja sealt ilmneb nii selgesti, et järelikult on see, mida soovin s e e , mida tegelikult sooviksin kõige vähem.. Mulle meeldib too raamat, sest ma vihkan teda.
Jah. Elu on lava.
Ma tahaksin sellest kirjutada.. Ei. Mitte täna. Mitte nii tühisõnaliselt. Mitte veel.