#11
Täna räägime faunast. Õigupoolest peatume hetkeks loomapsühholoogial. Iseasi, mida nende teadmistega nüüd ülepea ette võtta, ent ma ei tahagi väita, et iga mu postitus mõnele maailmapäästvale innovaatilisele doktriinile pretendeeriks. Ei, kaugeltki mitte. Nii et, minu poolest võite järgneva ka sisutuks udujutuks lugeda.
Igatahes.
Paljud teist teadsid, et ...
... mesilased eristavad kollast sinisest ja hallist, kuid ei suuda eristada sinist violetsest või purpurpunasest ega punast tumehallist. Neid on kerge dresseerida teatava kindla värvusega seotud toitu otsima, kusjuures valguse intensiivsuse muutumine neid üldse ei sega.
... värvuste nägemine esineb ka mõnedel kalaliikidel, näiteks lepamaimul ja ogalikul, keda on samuti võimalik õpetada toitu otsima seoses teatava värvusega. Ka neid ei sega sealjuures valguse tugevuse varieeruvus. Erinevalt inimesest, ei tee lepamaim ja ogalik vahet punase ja violetse vahel, kuid nende silmad on tundlikud ultraviolettkiirte suhtes.
... kaladel esineb nähtus, kus kahe erineva värvi segamisel nähakse hoopis mingit kolmandat, näiteks punase ja kollase segamisel oranži, punase ja sinakasrohelise segamisel halli jne.
... värvuste nägemine esineb ka lindudel, vähemalt päevase eluviisiga lindudel, nagu tuvidel, kanadel jt. Tuvi suudab eristada kuni 20 erineva pikkusega valguslainet (20 erinevat värvust; inimesel on see arv 150-160).
... kassid, siilid, rotid jt on tõenäoliselt täiesti värvipimedad. Siia juurde kuuluvad ka pullid, keda igasugune rohkem või vähem punane ese täiesti külmaks jätab, kuni seda ei lehvitata. Katsed on näidanud, et arvamusel, nagu ärritaks pulle punane värvus, puudub igasugune alus.
(Põhineb K. Ramul'i populaarteaduslikul teosel ''Loomapsühholoogia'')
Seniks, minge oma kiisude juurde ja paluge neil valida, kumb pluus sobiks paremini: kas taevasinine või lõheroosa; vaadake, mida nad ütlevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar