We are all drifting reefwards now, and faith is our only anchor (B. Stoker)

Kas Sa mäletad?
Mina küll mäletan. Seepärast võingi öelda, et eilne linnapäev oli teistsugune. Eks midagi oli ju sama ka. Lava oli sama koha peal, lõke põles samas paigas, üsna sama moodi, küllaltki sama soojalt. Ja ilutulestiku sätendavad jutid lendasid südaööl ka peaaegu samamoodi taevasse nagu eelmisel aastal. Ent palavust oli tunduvalt vähem. Järve pole päris pikka aega ujuma jõudnud. Jõgi on vajadusel jahutust ja lähedust pakkunud. Sel aastal niisiis.. Anmatino ja Terminaator olid midagi uut. See, et mu õde oma kihlatuga päeva meil külas veetis (ärgem unustagem ka vanaisa), oli uudne. Ja see, et nad mõne tunni pärast mu endaga kaasa Tallinnasse viivad, - kas tasub mainimist?

Igatahes. Et mul on teised mõtted blogi suhtes (ehk teisisõnu I’m having second thoughts about my blog) aka kas ja mida ja kellele kirjutada, siis ma ei oskagi midagi rohkem öelda. Näis, mis sellega saab..

Sügisel igatahes jään ma paljudest inimestest ilma ja pean oma elu kuidagi teisiti ümber mõtestama. Ega mul nende pärast nii mõrukurb ei ole, vastupidi – see, kuhu nad lähevad, teeb neile head ja rõõmu ja.. ehk viib nende unistused täide. Üksiti viib nad ka eemale. Aga olen õnnelik koos nendega. Kui nemad on õnnelikud.

Kuid ma ise lähen ka eemale. Mõneks nädalaks. Ära mõtte- ja vaimueksiili. Saarele. Sinna “välismaale”. Täna õhtul olen pealinnas ja juba 24 h pärast alustan sõitu. .
Tulen jälle sama vana jutuga, et .. Ah. Jah. Mis ma ikka. Igatsus ja puudustunne saavad liiga ära leierdatud, kui ma peaksin nad nüüd jälle kõneaineks võtma. Jäägu.
Ma olen juulikuistel väljasõitudel ja ühishetkedel vast mõtteid ja sõnu ja hetki mõnevõrra ikka kogenud ja varunud ning kui neid ka juurde ei tule, elan mõnda aega neist ära.
Päev korraga.

and the history books forgot about us
and the Bible didn’t mention us
the Bible didn’t mention us
not even once

კეთილ მგზავრობას გისურვებთ !

Terminaator - Juulikuu lumi

Violet Hill.

Võtsin ta endaga ühes, kandsin teda hoolega kaasas ja hoidsin enda lähedal. Aga ikkagi jäi ta pooleli. Vaim oli tugev, aga liha nõrk. Otsustasin, et olenemata sügavast tahtest, käib see mul üle jõu. Pika kaalumise tulemusel otsustasin täna õhtul ette võtta väikese jalutuskäigu ning anda ta ära. Nii ta katki jäigi. Reetsin Thomas Manni, reetsin “Võlumäe”, kuigi kindel plaan oli ta läbi lugeda. Miskipärast on mul aga tunne - ma ei välista võimalust –, et ühel päeval ma võtan ta taas sealt riiulist välja ning jätkan sealt, kus pooleli jäin. Loodame.
Käte vahelt avastasin ma aga Dostojevski “Idioodi”. See pole sugugi üllatav valik, arvestades möödunud sündmusi. Viimaste päevade valguses oli see ainuõige ja õiglane valik.
Lätis oli teatrifestival. Jah, võib-olla on neid palju. Võib-olla on praegugi kusagil Leedus või Poolas või jumal-teab-kus. Aga Lätis me käisime ja Valkas me 4½ päeva olime. Õigemini pendeldasime enamiku ajast Eesti-Läti piiril. Või mistahes piiril. Eks ta üks Piirivöönd oli. Jälle. Tundsin, et kõnnin Valga tänavatel, aasta on 1931, ma olen Asse Jairus ja minu kõrval patseerivad Verner Taklaja, Benno Maran ja Villibald Oona. Raudna jõest ja selle loost me ei räägigi. See lõhn, mis mu juustele nendest veeskäikudest jäi, oli loodetavasti kõike muud kui muda lõhn. Või Lethe. Samas Lethe võis ta vabalt olla..
Mida mul on sellest festivalist rääkida?
Mida ma võiksingi rääkida?
Kõik jutud – ja neid jagus rohkem kui ühte öhe – said räägitud. Ning kusagilt hilisõhtustest diskussioonidest on jäänud mu pähe kajama, et kõik sõnad ja kõik mõtted, mis on kord mõeldud, on juba täide läinud.
Naer. Mulle jäi meelde naer. Kui veider, et naeru oli nii palju. Ma naersin selle festivali jooksul palju. Remarque, tark mees, on kirjutanud (“Aeg antud elada, aeg antud surra”): “Naer on parem kui nutt. Eriti siis, kui neist mõlemast mingit kasu pole”. Kas just kasu ei ole, aga midagi, peale hetke, sellest ei muutu. Vahest ehk mälestused – millistena neid kunagi meenutada, millistena nad end pähe söövitavad. Ja ma ei taha halbu mälestusi.
Seepärast oligi naeru, oli nalju, oli lõõmavaid päevi ja äikesetormi, sooja paduvihma, nostalgiahetki punaste sametkardinatega ruumis, öid täis mõtteid ja sõnu, jalutuskäike, päevi täis teatrikunsti ja seltskonnamänge, päikest, jäätist, soolapähkleid ja juuksesalkudes tantsivat tuult. Oli kollektiivset võidurõõmu, subjektiivset kaotusvalu. Kõike oli. Ilu ja rääma. Sära ja tolmu.
Eks meile taheti korraldada üks sisukas ja huvitav ja üritusi täis festival. Ja eks korraldati ka. Ja eks ta üks veider festival oli. Mitte korralduse poolest, aga me ise hõljusime kusagil oma maailmades ja nende maailmade puutekohad olid oi-oi kui erinevad ja pentsikud. Oli see unes või ilmsi? Üks kell jäi sel festivalil seisma..
Igatahes. Dostojevski. Tema lõpetas selle festivali. Lõpetas selle piiriloleku segaduse. Lõpetas seestraputava katarsisega. Raputas nii, et siiani miski mu mõtteid halvab ja siiani sees kipitab. Mis sest, et ma vähe sel hetkel mõistsin, vähe neist sõnadest aru sain. Aga alati ei olegi tarvis kõike sõnadesse panna, et asjade olemus selgeks saaks. Ja see, mida ma nägin ning see vähene, mis pelgate fraasidega edasi anti, oli liigutav. Poolteist ajaühikut – tundi, kui konkreetne olla – ja viimase vaatuse ajal tundsin klompi enda kurku kerkimas, peas miski karjumas “Ei, ära lõppe veel ära, ei, reaalsust pole vaja, las maagia kestab!”. Aga selge on see, et eesriie kord kukub ja terav aplaus lõikab lummuse pooleks. See, mis oli, ei kordu iial. Teatrivõlud. Ning niiviisi lummatuna ma (ja C. -ainus teine kaasosaline meie trupist) sealt saalist lahkusingi, nägin teisi väljas simmanil tantsimas, hüppamas, rääkimas hoopis muid jutte, täiesti teisi asju ning istusin kõnniteepervele maha. Tahtsin rääkida. Etendusest. Sellest, mis just oli juhtunud. Millestki. Sellest, mida tundsin. Või tundmata jätsin. Ei tahtnud minna mõnda aega teiste juurde, sest teadsin, et nad ei mõistaks mind. Nad ei saaks aru mu Dostojevski-hetkest. Hiljem, jah, ma läksin ja olin ja tantsisin. Viini valssi. Ja cha-cha’t. Ja midagi veel. Aga osa mu mõtteid jäi sellesse Dostojevski-hetke ning on pekselnud seal siiani kui puuris lind.
Ja seepärast ei ole ka üllatav, miks ma täna “Idiooti” kaisutasin, ta koju tõin ja ühes võtan, kaasas kannan ja järgmised kolm nädalat endaga hoian.

Muide etendus oli Rjazani oblasti Skopina Noorteteatri „PREDEL" Fjodor Dostojevski „Krotkaja", režissöör Iļja Deļ.

Mõtlesin pikalt, mis laulu ma siia taustaks panen. Kuigi festivalil kõlas palju Alenderit … Ning kuigi üks neist oleks üsna tabav ja sobiv... Ja kuigi veel..

Aga panen Coldplay – Violet Hill.
Las jääb.

Maasikaväljad igavesti! Ja eskimod.

Vahel polegi tarvis midagi muud kui soojust.
Lausa hämmastav, kui paljud asjad sellest muutuvad. Nad saavad teistsuguseks, lähevad ilusamaks ja lihtsamaks.
Väljas oli 32 kraadi sooja. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ma tahan sõpru. Viimaks ometi – neid, keda mul kunagi õieti olnud ei ole. Parim sõber on midagi muud. Parim sõber on keegi, kes kasvab sinuga koos ja omab mingit erisugust pühalikku olemust ka siis, kui aastaid pole nähtud ega kuuldud. Aga sõbrad on midagi teistmoodi erilist. Sellist pooleldi mind ennast ja pooleldi midagi välist ja pooleldi midagi kõigest, millesse mu päevad ja ööd valatud on.
Ma pole end kunagi sõbra-inimeseks pidanud. Pole kunagi tundnud vajadust ega tarvidust rohkem kui ühe-kahe inimese järele, kelle ma oma elu-mulli luban ja oma üürikestesse sotsiaalsetesse tegemistesse kaasan. Olen olnud iseendaga ja harjunud üksinduse ning nähtamatute kaaslastega. (Siinkohal tervitusi mu lapsepõlve nähtamatule sõbrale Marikule, kes mind mu 5. eluaastal hülgas ning siiani naasnud ei ole.)
Minu endaga olemise hetki on hakanud närima aga pentsik kibe igatsustunne. Selline, mis tekib mõnel augustikuuööl, kui päike harjumatult vara loojub ning õhk lõhnab kahkjalt millegi jaheda ja niiske järele, andes aimu lähenevast sügisest. Selline, mis tekib koos esimeste halladega mõnel niiskel sügisõhtul, kui tahaks kõndida uduloori piirini, teades ometigi, et sinna iial ei jõua.
Need ei ole minutid ega tunnid üksindust ega vaikust, mida ma igatsen. Need on sõbrad, mille järele mu mõtted puudust tunnevad. Kui päris aus olla, ei meeldi mulle neid nii nimetada – sõbrad (kui äraleierdatud ja pealiskaudne mõiste!), aga ma pole veel leidnud keelelist väljendit nendele inimestele, keda tahaksin enda maailma enda kõrvale; nüüd ja alati. Kellega saaksin olla, kes mõistaksid mind, kellega saaksin rääkida. Kellega saaksin vaikida. Justnimelt vaikida. Segamatult ja rahus.

"Inimesi, kellega jutustada, on palju. Aga neid, kellega sa saad vaikida, on väga vähe.”
”Olen nõus.”
”See, kui sa saad teise juuresolekul vait olla nii, et sind vaikus ei sega, näitab, et sa oled õige inimesega.”
”Aga kui vaikus muutub minu jaoks piinlikuks? Kui ma tunnen, et peaksime millestki kõnelema..”
”Siis pole õige vaikus. Pole õige inimene.”

Millal me seda vestlust pidasimegi? Kuu aega tagasi? Rohkem?
Ja ma sain sellest mõttest lennult aru. Olin poolelt sõnalt nõus, kuid pole ise seda mõtet välja öelnud. Pole olnud vist kedagi, kellele öelda. Kuni selle hetkeni. Kuni taipamiseni. Kuni silmade avamiseni.

Olin kolm päeva TÜTi suvekoolis Värska lähedal. Päikest oli palju. Inimesi oli palju. Metsmaasikaid oli palju. Järvevett oli palju. Mõtteid oli palju. Hetki oli palju.
Ma ei tea, kas seda oli kuulda, kuid välja ma selle ütlesin: “Ma leidsin selle, mida otsisin”.

Kõndisime mööda kruusakrobelist metsavaheteed ja laulsime: “Kord läksid kolm sõpra…”. .

Ja kui ma seda hetke 80-aastaselt ei mäleta, siis mille nimel ma üldse nii kaua elanud olen?

Vahel polegi muud tarvis kui soojust. Olgu see siis hommikuses supluses, maasikate noppimises pronksikarva õhtus, kellegi toetavas õlas või pais, kellegi hoidvas käes, kellegi mõistvas embuses, muretsevas kõnes, murtud šokolaaditükis, sõõmus jogurtis, kesköises valsis muruplatsil kesk metsa, kitarrimängus või tuhandesõnalistes pilkudes, mida mõistetakse lausa pimesi. Või vaikuses.
Lausa hämmastav, kui paljud asjad neist muutuvad. Nad saavad teistsuguseks, lähevad ilusamaks ja lihtsamaks.
Väljas on 21 kraadi sooja. Pilves. Ja vihmane. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida..

Vaid sellest:
Soundtrack: Damien Rice – Eskimo

Minu elu. Ja muud loomad.

Järgneval ei ole tegelikult mingit sisulist ühtsust ega pretendeeri ka esteetilisele kirjanduslikule kompositsioonile. AGA.

• Eestlaste teine tähtsaim – suvine – püha on mööda läinud, keegi end lõhki ei söönud ega leekidesse süüdanud. Minu suureks üllatuseks sõitis O.W.G. siiakanti ning tahtis minuga osa oma jaanipühadest veeta. Et mul jaaniõhtuks muid konkreetsemaid plaane ei olnud, sain temaga üle pika aja kokku. Juba kolmandat suve. Kord aastas ta tuleb. Kord aastas näeme. Nii veider, et sellest kunagisest juhuslikust tutvumisest Tln-Mstv bussis on möödas juba kaks aastat.
• Kui pikemat aega kodus olla, siis varem või hiljem süvenevad ka kalduvused süüa teha, küpsetada ja valada oma loomingulisus toidukunsti. Ühesõnaga. Viimati küpsetasin porgandikoogi, fotosalvestist sellest ei ole, küll on aga esmaspäevasest kakao-hapukoorekoogist.
• Nagu viimase nädala jooksul igal õhtul, nii ka täna külastab üks okkaline vennike meie kutsu pudrukaussi. Kui ta juba kolmandat õhtut järjest tuli, muutus tema regulaarne visiit üsnagi huvipakkuvaks, niisamuti ka tema tortsakas isik ning nahaalne komme okupeerida kauss täielikult. Eile, pärast korduvaid pudrukausi väisamisi, oli ta ühes võtnud ka oma kaasa. Now how sweet is that? Lisaks on kõnealune pudrukauss meelispaigaks ka ühele vesihallile kõutsile ning arvukatele lindudele värvudest hallvaresteni. Koer, vana ja pime ja kurt, on kuudis ja laseb sel kõigel pahaaimamatult toimuda.
• Täna viibis ajutiselt meie residentsis üks Sorex minutissimuse isend. Silmasin teda jalutuskäigul. Ta tegi arutult sõiduteel ringe ning mulle tundus see loomake segaduses ja eksinud. Viisin väriseva ja ilmselges šokiseisundis loomakese koju, panin karpi ja andsin vett. Kärbsest ega toorest kanalihast ta ei hoolinud. Andsin talle nimeks Yokushima. Miks –sellest hiljem. Lasin tal rahuneda. Mõnda aega tegi ta mul karbipõhjas taas ümber enda telje ringe. Viisin ta välja ja plaanisin ta vabaks lasta. Mis iganes tolle loomakese südant ja keha vaevas, see pidi jääma looduse lahendada. Ent teel välja hakkas ta üsna erksalt ja sirgjooneliselt karbis ringi sibama. Vaevalt rohu sisse saanud, haaras ta juba hambusse pisi-pisikese konnapoja ja võttis einet. Vot selline veider loomake. Tõstsin ta rohu sisse koos uue suutäiega ning sinna Yoku pugeski. Pilti ma temast ei teinud. Mulle tundus, et tema igaveseks pildile vangistamine oleks miskiläbi julm ja meelevaldne.
• Rohke õhtuse ringijooksmise ja hüppamise ning hommikuse toimetamise, päikesevõtmise ja psühholoogia seminaritöö asjade ajamise kõrval olen siiski jõudnud ka lugeda. Tahan lugeda. Juba üle aasta olen võtnud hoogu, et lugeda “Norra metsa”. See oli esimene raamat, mida mulle esimesel ülikooliaastal soovitati . Mäletan seda hetke raamatukogus. Istusime mõlemad maailmakirjanduse sektsioonis kahe riiuli vahel maas vaibal ja sirvisime raamatuid.
  ”Mis on Su lemmikraamat?”
  “Mul ei ole lemmikraamatut.”
  “Aga kui Sa peaksid mulle üht raamatut soovitama, millist?”
  “”Norra metsa”” – see on mu lemmik kurb raamat.”
  
  Võtsin nüüd viimaks soovitust kuulda. Sain selle täna läbi ja kui ma seda hiirt nägin ning mu patoloogiline asjadele nimepanekukihk välja lõi, oli just Yokushima see, mis pähe torkas. Murakami mõjud on ilmselged, kõik muu on seosetu. Ja kui ma peaaegu oleksin eile öösel lõpu eel pisara poetanud, võib vist öelda, et see polnud kaugeltki selline raamat, nagu olin kujutlenud, kuid ometigi oli selles midagi melanhoolselt head. Mõtlesin, et iga romaan on just nii hea, kuivõrd lugeja end sellega mingil tasandil samastab. Ma ei arva, et ma end ühegi selle tegelasega lõpuni samastanud oleksin, kuid ometigi olid kõik seal valitsenud tunded mulle kuidagi tuttavad. Kuidagi omased, rohkem või vähem. Olgugi, et oli palju, mis mind kummastas. Või mida ma ei oleks tahtnud lugeda. Liialdatult rõhutatud seksuaalsus, kaotatud häbitunne ja maailmale vaatamiseks lahtikistud julm eluparatamatus.
  Ent võib-olla ei oleks romaanil siis sellist üldpilti, võib-olla ei annaks ta edasi selliseid emotsioone. Võib-olla ei olekski ta siis minu sisse kunagi midagi kajama jätnud…

Olemise talumatust kergusest.

Kui ma viimati Teatritehase etenduselt tulin, tahtsin sellest kirjutada pikemalt kui paar umbmäärast lauset. Mingil seletamatul põhjusel puudutas see lavastus mind ja ma lubasin, et kirjutan selle endast välja. Paraku see vaid ähmaseks lubaduseks endale jäigi ning tagantjärele ei näinud ma mõtet settinud elamust enam üles keerata. See poleks olnud pooltki sellest pöörisest, mis mu peas ja sisimas Genialistide klubi pimedas saalis istudes keerles.
Jõudsin eile lõpule järjekordse Milan Kundera romaaniga. Mitte kõige ebatüüpilisem valik kolmandaks romaaniks, mida sellelt kirjanikult lugeda, ent viimaks siiski - “Olemise talumatu kergus”. Kuigi see ei meeldinud mulle nii väga, kui “Identiteet” või “Teadmatus”, oli tal siiski märkimisväärseid jooni. Olemise talumatut kergust jagus seal ohtrasti. Viimastel lehekülgedel muutus lugemine üha masohhistlikumalt talumatuks. Mitte sellepärast, et tekst oleks olnud halb. See oli rõhuvalt valuline ja sealjuures nii läbematult kerge. Kuidas võib elu olla nii rusuv, kuid samas nii süüdimatult lihtne?
Lugesin selle raamatu läbi, matsin koos viimaste ridadega maha Karenini – koera - ja tunded, mis kõike seda lugedes ning läbi pea lastes tekkinud olid, sulgesin kaane ja mõtlesin peas neid küsimusi. Ning taaskord tuli mulle meelde Gregor Samsa. Teatritehase etendus. Esialgu ehmatas mind tekkinud paralleel, kuid lasknud ennast neist mõtetest kanda, taipasin, et just samasugusest olemise talumatust kergusest kõneles ka Gregor Samsa lavastus. Nad ei lange sisult kokku, ei oma mingit ühist esteetilist ega ideelist tausta ega ole üks-üheselt ülekantavad. Ometi tekitasid nad mõlemas minus samasuguse tunde. . Sellise, mis paneb eneselt küsima: miks ma siin olen? Ei, mitte teatrisaalis, ei, mitte nende inimeste keskel, vaid – m i k s m a s i i n o l e n ? Kui lavastaja küsis, kuidas mulle meeldis, sai ka talle otse öeldud, et tema lavastustel on eripärane metafüüsiline mõõde, mis paneb inimesi kahtlema oma eksistentsi õigustuses. Paneb neid mõtlema elu nähtamatute “nööride” ja vääramatu jõu peale. Paneb neid läbi elama olemise talumatut kergust. Seda ma siis veel ei teadnud, ma ei teadnud seda niimoodi veel nimetada. Kunderalikkust (segatuna Kafkaga) ei teadnud ma järelikult tol õhtul mainida. Nüüd siis olen targem ja oskan tõmmata paralleele.
Nii sel lavastusel (ja kui üldistada, siis lavastaja L.P.-l) ning Kunderal olen täheldanud võimet panna mind olukorda, mis tõestab mulle ilmekalt, et minust ei saa head kirjanikku, minust ei saa piisavalt head teatriteadlast, luuletajat ega dramaturgi. Ma tean seda. Ja ma ei ei eitagi seda. Sest on hetki, mil ma tunnen oma keelelist piiratust kirjeldamaks tundeid, mõtteid ja elu sel määral ja nii sügavuti, kui ta väärt oleks, kui ta tegelikult hõlmab. Alati jääb kõik pinnapealseks, hoomamatuks, kergeks. See lihtsalt on nii. Piiratus on meie alatine olemise vorm. Ja me kas lepime selle talumatusega. Või kaome, iialgi endale oma olemist üldse teadvustamata.

Niimoodi mõtlen ainult tõesti minu jaoks kunstiliselt heade teostega kokku puutudes. Siit saab järeldada vaid üht …

Kommunikatsioon. Berliini müür.

Nüüd on see siis läbi.
Viimaste eksamite hinded on laekunud. Ja kuigi mu põlv valutab, siis üllatuslikult endalegi - olen elus. Põlvevalu põhjuseks võib pidada emba-kumba: kas üleeilset seitsmekilomeetrist tervisejooksu linnast välja ja tagasi või eilset tammsaarelikult ennastsalgavat “heinategu” maal.

Nüüd peaks suvi ametlikult käes olema. Tartuga jätsin teisipäeval nägemiseni, inimestega samuti – vähemasti nendega, keda nägin eksamil ning siin-seal linna peal ja kõigiga, kes olid Liisu sünnipäeval. The usual stuff…Laulsime õhtu varahommikuks, rahvast tiksus iga tunniga üha rohkem juurde. Vestlesin KJM-iga elust (ja vahest kaudselt ka selle võimalikkusest kosmoses?) ning muuhulgas püüdsin teda veenda tõelise armastuse olemasolus, millele ta resoluutselt vastu vaidles. Idealist, nagu ma olen.. Suutsin vist usutav olla. Ma ei teagi, kas ma rääkisin endale vastu või olin ise see, keda püüdsin oma jutuga veenda.

Viimasel ajal olen aeg-ajalt tundnud, et ajan taga tühja tuult, pingutan tulemusetult ja keeldun tunnistamast oma võimetust midagi muuta. Ikka ja jälle olen proovinud lammutada Berliini müüri paljaste käte, hinge ja südamega. Ikka ja jälle.
Aga eks igal aastal tuleb suvi teisiti.

There had been rumors that something might happen to tighten the border of East and West Berlin, but no one was expecting the speed nor the absoluteness of the Wall. /---/
Berliners were shocked when they woke up that morning. What had once been a very fluid border was now rigid.

(The Rise and Fall of the Berlin Wall by Jennifer Rosenberg)

See on soundtrack. Ja sõnum: The Cardigans - Communication

Hullumeelsus.

Nii lihtsalt see käibki. Ühel kolmapäeval ärkad sellesse maailma nagu tavaliselt, aga päeva lõpuks on sul uus pangakaart, sa oled vahetanud pensionisamba kogumisfondi ja su juuksevärv on radikaalselt muutunud. Sa oled näinud väga mõtlemapanevat teatrietendust ning tunnistanud sirelite õitsemiseaja ja TÜTi 12. hooaja lõppu. Sa oled kallistanud uut N-objekti võitjat (ja kõiki teisi, kes kallistasid teda) ja jooksnud naerdes mööda öist Väike-Tähe tänavat järele ühele neiule, kes sarnaneb virvatulukesele, sest sa oleksid valmis avastama temaga Andromedat. Või Marssi. Sa oled hasartselt võtnud osa mälumängust võidu Smilersi trummariga, andnud laes rippuva hõbedakarralise kelgu all minikontserdi kitarriga ja tantsinud oma varbaküüned kadunuks. Ja pärast kõike seda uinud aovalguses hoopis uude maailma. Ning see tundub kõik nii zenilikult lihtne. Nii hullumeelselt normaalne. A la folie!

Üllatused ei peagi tulles hüüdma. Nad tulevad hääletult ja rabavad sind meeldivalt jalust on some idle Wednesday.