Olemise talumatust kergusest.

Kui ma viimati Teatritehase etenduselt tulin, tahtsin sellest kirjutada pikemalt kui paar umbmäärast lauset. Mingil seletamatul põhjusel puudutas see lavastus mind ja ma lubasin, et kirjutan selle endast välja. Paraku see vaid ähmaseks lubaduseks endale jäigi ning tagantjärele ei näinud ma mõtet settinud elamust enam üles keerata. See poleks olnud pooltki sellest pöörisest, mis mu peas ja sisimas Genialistide klubi pimedas saalis istudes keerles.
Jõudsin eile lõpule järjekordse Milan Kundera romaaniga. Mitte kõige ebatüüpilisem valik kolmandaks romaaniks, mida sellelt kirjanikult lugeda, ent viimaks siiski - “Olemise talumatu kergus”. Kuigi see ei meeldinud mulle nii väga, kui “Identiteet” või “Teadmatus”, oli tal siiski märkimisväärseid jooni. Olemise talumatut kergust jagus seal ohtrasti. Viimastel lehekülgedel muutus lugemine üha masohhistlikumalt talumatuks. Mitte sellepärast, et tekst oleks olnud halb. See oli rõhuvalt valuline ja sealjuures nii läbematult kerge. Kuidas võib elu olla nii rusuv, kuid samas nii süüdimatult lihtne?
Lugesin selle raamatu läbi, matsin koos viimaste ridadega maha Karenini – koera - ja tunded, mis kõike seda lugedes ning läbi pea lastes tekkinud olid, sulgesin kaane ja mõtlesin peas neid küsimusi. Ning taaskord tuli mulle meelde Gregor Samsa. Teatritehase etendus. Esialgu ehmatas mind tekkinud paralleel, kuid lasknud ennast neist mõtetest kanda, taipasin, et just samasugusest olemise talumatust kergusest kõneles ka Gregor Samsa lavastus. Nad ei lange sisult kokku, ei oma mingit ühist esteetilist ega ideelist tausta ega ole üks-üheselt ülekantavad. Ometi tekitasid nad mõlemas minus samasuguse tunde. . Sellise, mis paneb eneselt küsima: miks ma siin olen? Ei, mitte teatrisaalis, ei, mitte nende inimeste keskel, vaid – m i k s m a s i i n o l e n ? Kui lavastaja küsis, kuidas mulle meeldis, sai ka talle otse öeldud, et tema lavastustel on eripärane metafüüsiline mõõde, mis paneb inimesi kahtlema oma eksistentsi õigustuses. Paneb neid mõtlema elu nähtamatute “nööride” ja vääramatu jõu peale. Paneb neid läbi elama olemise talumatut kergust. Seda ma siis veel ei teadnud, ma ei teadnud seda niimoodi veel nimetada. Kunderalikkust (segatuna Kafkaga) ei teadnud ma järelikult tol õhtul mainida. Nüüd siis olen targem ja oskan tõmmata paralleele.
Nii sel lavastusel (ja kui üldistada, siis lavastaja L.P.-l) ning Kunderal olen täheldanud võimet panna mind olukorda, mis tõestab mulle ilmekalt, et minust ei saa head kirjanikku, minust ei saa piisavalt head teatriteadlast, luuletajat ega dramaturgi. Ma tean seda. Ja ma ei ei eitagi seda. Sest on hetki, mil ma tunnen oma keelelist piiratust kirjeldamaks tundeid, mõtteid ja elu sel määral ja nii sügavuti, kui ta väärt oleks, kui ta tegelikult hõlmab. Alati jääb kõik pinnapealseks, hoomamatuks, kergeks. See lihtsalt on nii. Piiratus on meie alatine olemise vorm. Ja me kas lepime selle talumatusega. Või kaome, iialgi endale oma olemist üldse teadvustamata.

Niimoodi mõtlen ainult tõesti minu jaoks kunstiliselt heade teostega kokku puutudes. Siit saab järeldada vaid üht …