Minu elu. Ja muud loomad.

Järgneval ei ole tegelikult mingit sisulist ühtsust ega pretendeeri ka esteetilisele kirjanduslikule kompositsioonile. AGA.

• Eestlaste teine tähtsaim – suvine – püha on mööda läinud, keegi end lõhki ei söönud ega leekidesse süüdanud. Minu suureks üllatuseks sõitis O.W.G. siiakanti ning tahtis minuga osa oma jaanipühadest veeta. Et mul jaaniõhtuks muid konkreetsemaid plaane ei olnud, sain temaga üle pika aja kokku. Juba kolmandat suve. Kord aastas ta tuleb. Kord aastas näeme. Nii veider, et sellest kunagisest juhuslikust tutvumisest Tln-Mstv bussis on möödas juba kaks aastat.
• Kui pikemat aega kodus olla, siis varem või hiljem süvenevad ka kalduvused süüa teha, küpsetada ja valada oma loomingulisus toidukunsti. Ühesõnaga. Viimati küpsetasin porgandikoogi, fotosalvestist sellest ei ole, küll on aga esmaspäevasest kakao-hapukoorekoogist.
• Nagu viimase nädala jooksul igal õhtul, nii ka täna külastab üks okkaline vennike meie kutsu pudrukaussi. Kui ta juba kolmandat õhtut järjest tuli, muutus tema regulaarne visiit üsnagi huvipakkuvaks, niisamuti ka tema tortsakas isik ning nahaalne komme okupeerida kauss täielikult. Eile, pärast korduvaid pudrukausi väisamisi, oli ta ühes võtnud ka oma kaasa. Now how sweet is that? Lisaks on kõnealune pudrukauss meelispaigaks ka ühele vesihallile kõutsile ning arvukatele lindudele värvudest hallvaresteni. Koer, vana ja pime ja kurt, on kuudis ja laseb sel kõigel pahaaimamatult toimuda.
• Täna viibis ajutiselt meie residentsis üks Sorex minutissimuse isend. Silmasin teda jalutuskäigul. Ta tegi arutult sõiduteel ringe ning mulle tundus see loomake segaduses ja eksinud. Viisin väriseva ja ilmselges šokiseisundis loomakese koju, panin karpi ja andsin vett. Kärbsest ega toorest kanalihast ta ei hoolinud. Andsin talle nimeks Yokushima. Miks –sellest hiljem. Lasin tal rahuneda. Mõnda aega tegi ta mul karbipõhjas taas ümber enda telje ringe. Viisin ta välja ja plaanisin ta vabaks lasta. Mis iganes tolle loomakese südant ja keha vaevas, see pidi jääma looduse lahendada. Ent teel välja hakkas ta üsna erksalt ja sirgjooneliselt karbis ringi sibama. Vaevalt rohu sisse saanud, haaras ta juba hambusse pisi-pisikese konnapoja ja võttis einet. Vot selline veider loomake. Tõstsin ta rohu sisse koos uue suutäiega ning sinna Yoku pugeski. Pilti ma temast ei teinud. Mulle tundus, et tema igaveseks pildile vangistamine oleks miskiläbi julm ja meelevaldne.
• Rohke õhtuse ringijooksmise ja hüppamise ning hommikuse toimetamise, päikesevõtmise ja psühholoogia seminaritöö asjade ajamise kõrval olen siiski jõudnud ka lugeda. Tahan lugeda. Juba üle aasta olen võtnud hoogu, et lugeda “Norra metsa”. See oli esimene raamat, mida mulle esimesel ülikooliaastal soovitati . Mäletan seda hetke raamatukogus. Istusime mõlemad maailmakirjanduse sektsioonis kahe riiuli vahel maas vaibal ja sirvisime raamatuid.
  ”Mis on Su lemmikraamat?”
  “Mul ei ole lemmikraamatut.”
  “Aga kui Sa peaksid mulle üht raamatut soovitama, millist?”
  “”Norra metsa”” – see on mu lemmik kurb raamat.”
  
  Võtsin nüüd viimaks soovitust kuulda. Sain selle täna läbi ja kui ma seda hiirt nägin ning mu patoloogiline asjadele nimepanekukihk välja lõi, oli just Yokushima see, mis pähe torkas. Murakami mõjud on ilmselged, kõik muu on seosetu. Ja kui ma peaaegu oleksin eile öösel lõpu eel pisara poetanud, võib vist öelda, et see polnud kaugeltki selline raamat, nagu olin kujutlenud, kuid ometigi oli selles midagi melanhoolselt head. Mõtlesin, et iga romaan on just nii hea, kuivõrd lugeja end sellega mingil tasandil samastab. Ma ei arva, et ma end ühegi selle tegelasega lõpuni samastanud oleksin, kuid ometigi olid kõik seal valitsenud tunded mulle kuidagi tuttavad. Kuidagi omased, rohkem või vähem. Olgugi, et oli palju, mis mind kummastas. Või mida ma ei oleks tahtnud lugeda. Liialdatult rõhutatud seksuaalsus, kaotatud häbitunne ja maailmale vaatamiseks lahtikistud julm eluparatamatus.
  Ent võib-olla ei oleks romaanil siis sellist üldpilti, võib-olla ei annaks ta edasi selliseid emotsioone. Võib-olla ei olekski ta siis minu sisse kunagi midagi kajama jätnud…