Remontika : )

/aitäh Jaanusele selle sõna eest/
Teema on siis tõesti selline, et ma elan krohvihunniku otsas. No, mitte küll sõna otseses mõttes, vaid piltlikult. Siiski. Aga hea kaifi saab iga päev kätte küll. Kaks viimast päeva on kavas olnun värvilaks, täna.. oi, täna oli eriline päev(nädalalõpp ikkagi) - täna sain mõnusa lakilaksu. Kõlab hästi, eks. Uskuge, kui ma ütlen, et hästi ta ei lõhnanud. Ahjaa, värvida sain ka täna. Aga peale korralikku lakilõhna tundus värv olematu. Niisiis. Olles täiesti tüdinenud igapäevasest 'hõljumisest' ja sihitult ringi tuigerdamisest, ütlesin endale täna, et Deivi, sa pead välja saama. Värske õhu kätte. Kuigi, viimasel ajal, peale Hiiumaalt tulekut (ja isegi juba Hiiumaal olles) olen hakanud inimesi kartma ja väljas eriti ei käi. Ma tean, see on suhteliselt uskumatu, et mina inimesi kardan; mina, kes ma nautisin ajakirjanikutööd, inimestega suhtlemist ja uute tutvuste loomist; mina, kes ei kannatanud pikalt üksindust ja kriipivat vaikust... Ent nii ta on - ma tahan vaikust ja nelja seina enda ümber. Üksindus? Jah, mõnes mõttes ka seda. Et mul oleks aega olla üksi oma mõtetega...
Enivei. Ma läksin jooksma. Välja. Üksi. Oma mõtetega. Ja vihma sadas.. Tubli, eks. Oleks siis veel ilusa ilmaga läinud, aga ei. Samas, mulle meeldis. Kuidas peened piisad näole langevad ja kahisevad puulehtedel pea kohal. Mm. Ja nahale ka väga kasulik. See selleks.. Millal ma viimati jooksmas käisin? Üksinda. Vabatahtlikult. Vahet pole, väga ammu. Aga see oli hea. Vahel mulle meeldib end füüsiliselt täiesti ära kurnata. Lihtsalt hakkasin tundma, et mu füüsiline vorm pole sama, mis ta kunagi oli. Ja enesedistsipliin tahab äratamist. Käest ära läinud... Nüüd on ta tagasi. Ja mis puutub sellesse tänaõhtusse jooksutrenni, siis.. aaah, see oli hea. Ma vist tegelikult juba mainisin seda. Sain ka vaimse doonuse kätte.
Homme peaks rahulikum päev olema. Aga ega remont kuhugi kao. Mingi aeg peab sellega ka valmis jõudma. Jah, loomulikult olen ma abis ja teen viimistlustöid. Mitte, et ma otsast lõpuni ise mökerdaks ja pahteldaks ja trelliga ässaks. Neip. Aga kui vaja, siis ka seda. :D Multifunktsionaalne mina.
Nüüd aga magama. Uni on ka tähtis.
Head ööd ja kauneid unenägusid.

Iga foto on killuke tabatud ajast.

See siin on järjekordne maestro-piltnik Uba teos(Hiiumaal). Jah, magnifico, ma tean. Ja ma olen talle selle pildi eest tänulik. : )
Ülemine pilt on tulnud G-Mani kaamerast. Ta on andekas. Ja ta on hea. : ) Mina siis. Mustvees. Nii tore, kui sind pildistatakse. Samas ka hirmutav, kuidas sa küll fotole jääd. Ja piltnikel on omadus märgata kõiki pisivigu ja olla eriliselt pedantne. Eriti tänapäeva digivõimaluste juures. Aikt. Ent neil on see õigus. Kokkuvõttes, on objektiivi ees olemine ikkagi mõnes mõttes rahuldust ja emotsionaalset heaolu pakkuv. /Või ütles seda just minu ego/. Eks me kõik ole mingil moel edevad inimesed. Enamasti surume selle osa endas alla. Samas, miks peaks? Fotograafile see küll kasuks ei tule. Pilt peab väljendama emotsionaalsust, varjamata tundeid, avatud natuuri ja jutustama mingit lugu, tabama elavat momenti. Jah, ma vist isegi jagan asjast. Vähemalt ise kaamera taga olles tean seda, mida nõuda ja mida pildil näha tahan. Kui tihti see ka õnnestub... Nojah. Aga sellepärast pühendungi ma rohkem muusikale. Foto on lihtsalt liiga täpsust ja peensust nõudev ala mu jaoks. Või ehk.. on seda ka muusika; aga ju siis pole ma veel sellisele tasemele jõudnud, et aru saada, kui suurt täpsust nõuab muusika tegemine. Ja mitte ainult tegemine...
Nii, nüüd jooksin ma oma jutuga täiesti rappa. Aga kiitus ja au neile, kes suudavad end pühendada mitmele eluvaldkonnale. Ja teha neid hästi. Väga hästi. Tahe on siin tähtis. Kui on tahe ja huvi, siis... niimoodi sünnivad geeniused. Omal alal. Ja vot, siin on neist kaks näidet( loe: pildid ülal).
Bravo.


Jah, ma olen uhke oma tutvusringkonna üle ;)

Oi, Hiiumaa...

Kahju, et Mihkel peale ei jäänud. Sa oled lihtsalt nii hea fotograaf. Aitäh.

Sina oled enamiku Sinuga juhtuvate asjade põhjuseks.(N.Lauda)

Ja ma olen tagasi. Elus ja terve küll, aga mitte sama, kes enne. Inimesed on veidrad loomad. Nad on nii aimatavad, aga samas nii ettearvamatud. Ja saatus on ettearvamatu. Kõige nõmedam kogu selle elukese juures on ootamine. Just, ootamine. Pidevalt lahenduse ja millegi muu.. millegi õige ja õiglase ootamine. See on kõige tobedam. Kusjuures, mis puutub Hiiumaasse, siis ma ei kahetse üldse neid magamata öid. Ega neid väga palju olnudki, sest mul olidka tööpäevad. Aga need, mis olid. Jah, huvitav oli. Igas mõttes. Ma leian, et selle Hiiumaa reisi oleks saanud lugeda ebaõnnestunuks, kui poleks midagi meeenutada ja midagi, mille üle järele mõtiskleda. Aga on, .. üsna piisavalt isegi. Ja seetõttu peaks vist ütelma, et korda läks. Vist. Ju vist. Asju ei maksa kahetseda. Ei, mitte peale seda, kui need möödas on. Tore oli. Ju ma olen liiga rahumeelne ja tasakaalukas inimene, et öö läbi möllata ja igasugu hullusi teha. Ent näe, ka mina ei jäänud sellest hullusest päris kõrvale. ;) Ei, no problemo. Ma olen siiski endine. Korralik ja puha. Monk. Või noh, omal moel. :)

Adieu

Ma lahkun homme. Siiski, mitte igaveseks. Tulen ma ju millalgi tagasi. Ning ei, ma ei lenda Gröönimaale ega midagi. Saarele küll, ent isegi mitte välismaale. Kõigest Hiiumaale, ja sinnagi autoga. Ja seal olen ma hõivatud. Jooksen kui orav rattas. Aga töö tegi ahvist inimese. Hmm, mitte et ma end ahviga kõrvutaks, ja mitte, et ma seda ütlust nii surmtõsiselt tõe pähe võtaksin, aga vähemalt on mul mingigi vabandus sellele, miks ma nii hullult tööd pean rügama. Töö õilistab inimest, voh! Juba parem..
Tähelepanek: see aasta on eriline selle poolest, et jaanipäeval paistab päike. Aga kes seda homset ette teab, sõnun veel ära ja homme kallab kui oavarrest. Vähemalt sel aastal ei sadanud jaanipeol. Jess.
Aga ma luban teile, et kui aega saan, annan endast teada. Ja teiegi.. ärge laske mul endid ära unustada. Ciao*

Vahelduseks..

...minu enda luuletustele/lauludele.. Siit ta tuleb: Karl Ristikivi.


Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
tee juba enam kui ammu,
ja et ma üksinda enese väest
leiaksin tee, mille kaotasin käest,
selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
Lahkunud viimne kui lootsikumees,
lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
nõnda on elu... Sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust.

Vaikus on hetk järelemõtlemiseks.

Nad istuvad vaikides, üks ühes, teine teises toa nurgas. Mõlemad on kuidagi kössis ja nähtavalt mõtetesse eksinud. Läbi toa kostub frekventne tiksumine. Seinakell. Juba tüütavaks muutuv tikk-takk. Gail ja Eia. Eia ja Gail.
Gail: Ütle, milleks vaikus on loodud?
Eia: Et järele mõelda.
Gail: Mille üle?
Eia: Elu, vast.
Gail: Ma ei mõista. Kas siis, kui sa elu üle järgi mõtled, oled elanud valesti?
Eia: Ei. Siis mõtledki, kuidas elanud oled.
Vaikus taas. Gail ohkab. Eia vaatab aknast välja.
Eia: Millest sa mõtled?
Gail: Elust.
Eia: Ja mida sa näed?
Gail: Midagi, mida ma ei mõista. Ehk ei saagi mõistma. Nüüd peaksin vist õnnelik olema, et vaikus olemas on... et püüda mõista.
Eia: Kui ma tol õhtul enam ei tulnud, .. ma ütlen sulle seda, et sa paremini mõistma hakkaksid,..siis ma ei olnud kodus. Ma ei olnud ka vanaema juures. Mind polnud ka Ketteri pool.
Gail: Kus sa siis olid?
Eia: Eksinud.
Gail: Kuhu ometigi?
Eia: Iseendasse.
Vaikus. Seinakell hakkab jälle närvidele käima.
Gail: Sa ei plaaninudki tulla, ega?
Eia: Ma ei saanud. Ma otsisin.
Gail: Mida?
Eia: Tõde.
Gail: Iseenesest?
Eia: Jah.
Gail: Ja leidsid?
Eia: Jah.
Gail: No,...?
Eia: Ma ju ei tulnud.
Nad vaatavad mõlemad seinakella. Gail võtab eemalt laualt kristallvaasi ja viskab sellega kella. Vaas kukub kildudeks, kell vaikib. Eia vaatab endiselt aknast välja. Gail on vait, pilk naelutatud kildudele.
Eia: Lõpeta. Lase sel ükskord olla...
Gail: Lootus sureb viimasena.
Eia. Jah. Aga ta sureb. Ükskord ta sureb. . .