Üks verine esmaspäev porgandi ja sibulaga.

Sest Verekeskus vajas.
 Ja ma olin julge.
Juba viiendat korda.
Lasin end pigistada, augustada ja pool liitrit kergemaks imeda. Aga võtsin kaaslase ühes. Neil on nüüd lausa terve liitri jagu lisakraami.
Meie oleme püsti ja teadvusel. Ning kilo magusa võrra rikkamad.

Plaaniks "Õhtusöök ja vere(taas)loome" oli valmistada maksakastet - oleks ju tabav, kuid ma veidi protestisin. Igaljuhul oli tarvis natuke sibulat. Prisma aga juba "natukestega" ei tegele, gigantomaania on see, mis seda poodi iseloomustab, jaa.

See, mis lõpuks valmis, kuulub rubriiki "rohke porgandi road". Selline huvitav pajaroog. Ja selline esmaspäev.

Eelmine nädal kadus nii kiiresti ja absoluutselt teatrimajja, et ise ka ei usu. Aga õigesse kohta, vähemasti. Mujale ma ei kaotakski, ei aega ega end.

Teatrist väljaspool pidasime muhedat-pidust pühapäeva/kadripäeva maal, kus vanapaps sai vanemaks ja tort isuga söödud. Muuhulgas.

Lisamärkusena: juba nädal aega on väljas ilm nagu Stephen Kingi romaanist - udu ja ei muud kui tumedad katuseharjad sellest eendumas. Veider.

Ja varsti.. õige varsti on jälle see päev aastast! :) Baram-ba-raa...