Igal aastal, kui kastan pillab oma pärlmutterkerasid pargiteedele ja tänavatele, pistavad kümned möödakäijad neid oma taskuisse ning kannavad kaasas terve järgneva aasta. Mina seda siis ei teinud, vaatasin rõõmuga kastanimune ja kõndisin mööda. Niikuinii olid mul juba eelmistest sügistest munakesed igas jaki-ja mantlitaskus. Aga ühel esmaspäeva õhtul mõtlesin ma lihtsate asjade peale, mida me võiksime omale iga päev lubada ja mille saamine võib olla omaette esteetiliseks naudinguks. Kui pidevalt on kiire ja me ei oska enam leida aega, et märgata või tunda heameelt väikestest rõõmudest, lihtsatest asjadest, ei pea me metsikult taga ajama asju, tohutuid saavutusi ega lõputut puhkust, et võtta ette midagi ambitsioonikat ja vaheldusrikast. Tuleb lihtsalt nautida neid lihtsaid ja ilusaid hetki, neid pisikesi detaile, esteetilisi elamusi igapäevast. Kastanimunade korjamine on just üks selline tegevus. Minu õnneks või õnnetuseks olid kastanid juba parkides peaaegu raagus, tänavad riisutud. Varem kooli minnes või õhtul loengust tulles lootsin, et mõnes kõrvaltänavas või hoovis või alleenurgal on jäetud lehed veel riisumata, korjamata nende vahel leiduvad õnnekerakesed. Pärast põnevaid otsinguid saatis mind edu. Lapseliku rõõmuga korjasin mantlitaskud neist lausa täis. Hingedepäeval leidis muist neist rakendust kompositsioonis küünlaga, ülejäänud lesivad mu taskus – ja toovad õnne.
Nädal tõi aga meenutamist väärt hetki rohkem kui küll. “Ulgumerel” esietendus ja tõi järelpidusid ja kokkusaamisi lausa igasse õhtusse. Või öhhe. Või hommikusse. Illegaardis tähistati pingemaandust ja ettevalmistuti ametlikuks esikapeoks, mis toimus järgmisel õhtul Krüptis. Ammu, oi ammu, pole nii palju tantsitud. Jälle Krüptis olles meenutasime paratamatult varem sealoldud õhtuid, eelmisi limbovõistlusi, esimesi peolaudu, tantse, ühiseid hetki.. Eks vana hea Ace of Bace, Pet Shop Boys ja TÜTi hümniks saanud “Hands Up” lisasid oma võlu. Siseringi inimesed teavad.. Mis uude etendusse puutub, siis sellest on mul mõte eraldi postitus kirjutada. Siis, kui ma asjad enda jaoks lõplikult selgeks ja välja olen mõelnud.
Mis juhtus neljapäeva õhtul, öösel ja hommikul, on omaette fenomen. Sellest, et õhtu saab mööduma tavatult, andis aimu ootamatult tühjaks läinud rattakumm. Abistav (tehniline) tugi võttis ratta käe kõrvale ja nii me kõndisimegi öö hakul kahe kilomeetri kaugusele Statoili. Õhtu oli õnneks soe ja jalutuskäik ei teinud paha. Saatuse kiuste ei saanud kummipumpamisest asja ja tuli sama tühja kummiga, – kuid hulga targemana – tagasi tulla. Mis muud, kui järgnes tunniajane mehaaniline kummi täispumpamine käsipumbaga. Pakkusin küll enda abi, aga see lükati tagasi. Viimaks siiski näis, justkui saaksin jälle ratta seljas ringi vurada.
Südaöö oli küll käes, ent öö polnud sugugi lõppenud. Üllatav telefonikõne teatas mulle, et mind oodatakse Struve tänavale after-afterparty’le. Spontaanse hetke ajel mõtlesin inertsest ärksusest, et “miks siis mitte”… Ja läksin. Kui ma rattahoidlasse jõudsin, oli kumm jälle tühi ja nördimust alla surudes läksin jala entusiastlikult mööda vaikset Karlovat “baasi”. Seal võeti mind vastu laulu ja kallistustega. Kui ma vaid oskaks kirjeldada seda vabastavat tunnet, meeldivalt mässajalikku pingemaandust, mis selles öös oli. Raadio 3 mängis kuldseid hitte, inimesi tuli ja läks ning Struve tänava köök ja koridor oli kell 4 täis ennastunustavat tantsu. Palju jutte sai isekeskis ära räägitud, palju nalju lae alla lennutatud. Ja kell 5 toodi lauale Alias. Tiim D&C saavutas hiilgava otsejoones-finišisse-võidu, millega ühine olemine lõpetatuks loeti ja kuigi mõni mees sel ajal kõrvaltoas ärkas, läksid teised ära koju. Varahommikune Tartu õhkas värskust ja väsimatut elu nagu metropol.
Lausa patt oleks olnud seda raisku lasta, arvestades, et õhtul ootas mind sünnipäev, mille puhul olin lubanud valmistada koogi. Lubadus sai sõnatult antud küll endale, kuid murdmine poleks kõne alla tulnud mitte mingil juhul. Ega’s midagi. Kell pool 8 hommikul valmis suure tahte ja armastusega tehtud "Kirju koer" ja jäi oma aega ja sööjat ootama.
Vähem kui 12 h hiljem said need leitud ja õnnesoovid edastatud. Paar tantsu ja hulgaliselt toredaid vestlusi sai ka maha peetud.. Ja jälle oli telefonikõne mulle teada andnud, et “saade jätkub”. Tolstoi tänav jäi koduteele ja sealolijad said põgusalt üle vaadatud, tervitatud ja ära kuulatud. Ning huvitavad tundmused ja mõtted endast, elust ja inimestest said ka sel õhtul vargsi tasku pistetud nagu kastanimunad, mis järgmiseks aastaks loodetavasti õnne toovad..
Sel nädalal sain ma neid terve taskutäie . .
Soundtrack: Desireless – Voyage Voyage
Nädal tõi aga meenutamist väärt hetki rohkem kui küll. “Ulgumerel” esietendus ja tõi järelpidusid ja kokkusaamisi lausa igasse õhtusse. Või öhhe. Või hommikusse. Illegaardis tähistati pingemaandust ja ettevalmistuti ametlikuks esikapeoks, mis toimus järgmisel õhtul Krüptis. Ammu, oi ammu, pole nii palju tantsitud. Jälle Krüptis olles meenutasime paratamatult varem sealoldud õhtuid, eelmisi limbovõistlusi, esimesi peolaudu, tantse, ühiseid hetki.. Eks vana hea Ace of Bace, Pet Shop Boys ja TÜTi hümniks saanud “Hands Up” lisasid oma võlu. Siseringi inimesed teavad.. Mis uude etendusse puutub, siis sellest on mul mõte eraldi postitus kirjutada. Siis, kui ma asjad enda jaoks lõplikult selgeks ja välja olen mõelnud.Mis juhtus neljapäeva õhtul, öösel ja hommikul, on omaette fenomen. Sellest, et õhtu saab mööduma tavatult, andis aimu ootamatult tühjaks läinud rattakumm. Abistav (tehniline) tugi võttis ratta käe kõrvale ja nii me kõndisimegi öö hakul kahe kilomeetri kaugusele Statoili. Õhtu oli õnneks soe ja jalutuskäik ei teinud paha. Saatuse kiuste ei saanud kummipumpamisest asja ja tuli sama tühja kummiga, – kuid hulga targemana – tagasi tulla. Mis muud, kui järgnes tunniajane mehaaniline kummi täispumpamine käsipumbaga. Pakkusin küll enda abi, aga see lükati tagasi. Viimaks siiski näis, justkui saaksin jälle ratta seljas ringi vurada.
Südaöö oli küll käes, ent öö polnud sugugi lõppenud. Üllatav telefonikõne teatas mulle, et mind oodatakse Struve tänavale after-afterparty’le. Spontaanse hetke ajel mõtlesin inertsest ärksusest, et “miks siis mitte”… Ja läksin. Kui ma rattahoidlasse jõudsin, oli kumm jälle tühi ja nördimust alla surudes läksin jala entusiastlikult mööda vaikset Karlovat “baasi”. Seal võeti mind vastu laulu ja kallistustega. Kui ma vaid oskaks kirjeldada seda vabastavat tunnet, meeldivalt mässajalikku pingemaandust, mis selles öös oli. Raadio 3 mängis kuldseid hitte, inimesi tuli ja läks ning Struve tänava köök ja koridor oli kell 4 täis ennastunustavat tantsu. Palju jutte sai isekeskis ära räägitud, palju nalju lae alla lennutatud. Ja kell 5 toodi lauale Alias. Tiim D&C saavutas hiilgava otsejoones-finišisse-võidu, millega ühine olemine lõpetatuks loeti ja kuigi mõni mees sel ajal kõrvaltoas ärkas, läksid teised ära koju. Varahommikune Tartu õhkas värskust ja väsimatut elu nagu metropol.
Lausa patt oleks olnud seda raisku lasta, arvestades, et õhtul ootas mind sünnipäev, mille puhul olin lubanud valmistada koogi. Lubadus sai sõnatult antud küll endale, kuid murdmine poleks kõne alla tulnud mitte mingil juhul. Ega’s midagi. Kell pool 8 hommikul valmis suure tahte ja armastusega tehtud "Kirju koer" ja jäi oma aega ja sööjat ootama.
Vähem kui 12 h hiljem said need leitud ja õnnesoovid edastatud. Paar tantsu ja hulgaliselt toredaid vestlusi sai ka maha peetud.. Ja jälle oli telefonikõne mulle teada andnud, et “saade jätkub”. Tolstoi tänav jäi koduteele ja sealolijad said põgusalt üle vaadatud, tervitatud ja ära kuulatud. Ning huvitavad tundmused ja mõtted endast, elust ja inimestest said ka sel õhtul vargsi tasku pistetud nagu kastanimunad, mis järgmiseks aastaks loodetavasti õnne toovad..
Sel nädalal sain ma neid terve taskutäie . .
Soundtrack: Desireless – Voyage Voyage
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar