Mul on olnud nii mitmeid võrratuid hetki. Küsimus muidugi jääb - miks see postitus varem ilmuda ei võinud. Mitte et poleks võinud, vaid lihtsalt - aeg lendas käest. Sest mõelda vaid - juba on novembrikuu keskpaik ja me ei oskagi muud selle teadmisega ette võtta kui ahhetada. Või õlgu kehitada - oleneb päevast.
Niisiis on läinud mõneti kiirelt. Minu esimene lavastus teatris on möödas ja hingusele saadetud. Kõlab uhkelt küll - minu esimene lavastus, justkui ma ise oleks olnud autor. Siiski mitte. Veel. Küll aga käisid minu käest läbi etendusteks vajalikud rõivad ja tassid ja teekannud, seljast ka pulmakleit. Loomulikult - põrand. See igaõhtune lõputu valge põranda taas valgeks saamine. Igaljuhul läks hästi. Ees ootab terve nädal teatritööd. Ja läks nii, et lausa mitmel tasandil. :)
Endiselt olen õnnelik selle üle, et teatrinädalavahetusel saabus Tartusse ka neiu M. See oli rõõmus taaskohtumine Raekojal, kaunis vestlus chai kruusi taga, kus kõik jutud tuli takkajärgi ju ära rääkida ning mittenägemise pikaleveninud aeg tasa teha. Õhtul pidin juba teatrisse lippama. Järgmisel päeval sai veedetud aga kaunis-unelev hiline hommikupoolik M.'i ja A.'ga kolmekesi Werneris, naudisklemas hommiku-latte ja koogikeste juures. Ikka, ikka meenus mulle meie viimane ühine väljaskäik Tallinna vanalinnaöös, sulnis klaasike veini NoKus ja naer-vestlused hubases Kodu baaris.
Palju vett on vahepeal merre voolanud..
Ent ega meri seepärast kehvem ole. Kohtumisi tuleb veel ja nii-nii hea oli üle pika aja taas M.'iga teatrist, kirjandusest, romantilisest Tartu/Tallinna elust ja inimestest rääkida.
Samal nädalavahetusel väisasid mu Dorpati residentsi ka mu õde ja tema abikaasa. Tore visiit oli iseenesest, olgugi, et ta lühikeseks jäi ja teatri- ja geni-tuuri teha ei jõudnud, sain kõhule pai teha, ja ilmselt kohtume pisikesega järgmisel korral juba silmast-silma.
Ning siis oli juba uus nädal, mis algas riidejahiga A.-ga Tartu poodides, jätkus "Õnnestunud elu" teise koosseisu vaatamisega ning kulmineerus neljapäevaõhtuga "Armastuse" kohvikus, kus toimus mu kolmas - ja seekord ainuisikuline - ülesastumine. Tunnike kitarrimuusikat ja laulu minu poolt ning terve õhtu- ja ruumitäis säravaid silmi ja naeratusi "Armastuse" poolt. Palju toredaid inimesi oli kokku tulnud, ikka uskumatult erinevaid ja häid.
Niisiis on november kulgenud tegusalt. Emajõe ääres riputati puudele juba laternakesi ja ülikooli peahoone sambaid mähiti tuledesse. On, mida oodata: kaneelilõhna, lugemisi, olemisi ja säravaid kuule, küünlavalgust, Sinatra-häälseid õhtuid ja puna-kuldseid advente.
Niisiis on läinud mõneti kiirelt. Minu esimene lavastus teatris on möödas ja hingusele saadetud. Kõlab uhkelt küll - minu esimene lavastus, justkui ma ise oleks olnud autor. Siiski mitte. Veel. Küll aga käisid minu käest läbi etendusteks vajalikud rõivad ja tassid ja teekannud, seljast ka pulmakleit. Loomulikult - põrand. See igaõhtune lõputu valge põranda taas valgeks saamine. Igaljuhul läks hästi. Ees ootab terve nädal teatritööd. Ja läks nii, et lausa mitmel tasandil. :)
Endiselt olen õnnelik selle üle, et teatrinädalavahetusel saabus Tartusse ka neiu M. See oli rõõmus taaskohtumine Raekojal, kaunis vestlus chai kruusi taga, kus kõik jutud tuli takkajärgi ju ära rääkida ning mittenägemise pikaleveninud aeg tasa teha. Õhtul pidin juba teatrisse lippama. Järgmisel päeval sai veedetud aga kaunis-unelev hiline hommikupoolik M.'i ja A.'ga kolmekesi Werneris, naudisklemas hommiku-latte ja koogikeste juures. Ikka, ikka meenus mulle meie viimane ühine väljaskäik Tallinna vanalinnaöös, sulnis klaasike veini NoKus ja naer-vestlused hubases Kodu baaris.
Palju vett on vahepeal merre voolanud..
Ent ega meri seepärast kehvem ole. Kohtumisi tuleb veel ja nii-nii hea oli üle pika aja taas M.'iga teatrist, kirjandusest, romantilisest Tartu/Tallinna elust ja inimestest rääkida.
Samal nädalavahetusel väisasid mu Dorpati residentsi ka mu õde ja tema abikaasa. Tore visiit oli iseenesest, olgugi, et ta lühikeseks jäi ja teatri- ja geni-tuuri teha ei jõudnud, sain kõhule pai teha, ja ilmselt kohtume pisikesega järgmisel korral juba silmast-silma.
Ning siis oli juba uus nädal, mis algas riidejahiga A.-ga Tartu poodides, jätkus "Õnnestunud elu" teise koosseisu vaatamisega ning kulmineerus neljapäevaõhtuga "Armastuse" kohvikus, kus toimus mu kolmas - ja seekord ainuisikuline - ülesastumine. Tunnike kitarrimuusikat ja laulu minu poolt ning terve õhtu- ja ruumitäis säravaid silmi ja naeratusi "Armastuse" poolt. Palju toredaid inimesi oli kokku tulnud, ikka uskumatult erinevaid ja häid.
Niisiis on november kulgenud tegusalt. Emajõe ääres riputati puudele juba laternakesi ja ülikooli peahoone sambaid mähiti tuledesse. On, mida oodata: kaneelilõhna, lugemisi, olemisi ja säravaid kuule, küünlavalgust, Sinatra-häälseid õhtuid ja puna-kuldseid advente.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar