Jaanilaupäeva õhtu. Kell oli juba kolmveerand viis, kuid väljas jätkuvalt sadas.
Pärast seda, kui selgus, et Apollon mind kuulda ei võtnud (tingituna eelnevalt leitud loitsude ekslikust sisust), haarasin Antiigileksikoni, mis kinnitas, et Zeus hoopiski vihma eest vastutav jumalus on. Isa ajas väljas grillimasinast tossu läbi alõtšapuuokste taeva poole, ema täristas segamatult laual õmblusmasinaga, mina istusin põrandal, süles antiigileksikonide virn, pettunud pilgul aknast välja vaatamas ning A. oli põiminud oma sõrmed ümber teetassi. Ta ütles, et ehk oleks mõttekam otse pilve poole pöörduda. Ma ei
tea, mis täpselt otsustavaks sai, ent.. Korraga jäi vihm üle. Õhtu jooksul udutas mõned korrad, kuid sadu oli lakanud.
Grill, trall ja tants toimusid täiel aurul. Täiest südamest. Õhtul peoplatsile kaasavõetud vihmavarjud osutusid tarbetuiks. Jaanilõke oli suur, kuum ja hele – põles, ja meie silmad sellega ühes helgis. Nii palju. Nii palju pole ammu tantsulkat saanud. Mu säärelihas on siiani valus, aga tõdegem, need tšaivid – muuhulgas –, olid seda väärt. Eriti pärast püüdlikult samme seadva konkurentpaari tekkimist, kui lihtsalt tuli paremini pingutada. Pärast rumbat loobusid ka nemad – ilmselt olid nendegi jalad veenilaiendite äärel. Inimesi tantsis üsna palju. Pidu läks korda. Näha teiste hulgas äkitselt L.-i oli hea. Mul tekkis kibe tunne, et viimasest pikemast kokkusaamisest on möödumas vist aasta..
Peokõlad kaikusid mööda jõge meie hoovi ja tuppa veel ka öösel pärast kolme. Lõkkease suitses täna pealelõunalgi. Ja ärge öelge, et oli vihm ja halb ja paha. Ei midagi sellist. Kesköist taevast valgustas viivuks küll ilutulestik, kuid sel ööl tegelikult pimedaks ju ei läinudki. Ei läinud.
Pühapäev algas sajuselt, ent päev tõi maasikaid, päikest ja peopäeva järgseid jutu-, puhke- ja hingamishetki.
Bussid siin siiski sõidavad, külalised lahkuvad neis, ja elu jätkub, et naasta pidupäeva trallist argipäeva rütmi.
Kuid kilked said kõlama, silmad jäid põlema.
Pärast seda, kui selgus, et Apollon mind kuulda ei võtnud (tingituna eelnevalt leitud loitsude ekslikust sisust), haarasin Antiigileksikoni, mis kinnitas, et Zeus hoopiski vihma eest vastutav jumalus on. Isa ajas väljas grillimasinast tossu läbi alõtšapuuokste taeva poole, ema täristas segamatult laual õmblusmasinaga, mina istusin põrandal, süles antiigileksikonide virn, pettunud pilgul aknast välja vaatamas ning A. oli põiminud oma sõrmed ümber teetassi. Ta ütles, et ehk oleks mõttekam otse pilve poole pöörduda. Ma ei
tea, mis täpselt otsustavaks sai, ent.. Korraga jäi vihm üle. Õhtu jooksul udutas mõned korrad, kuid sadu oli lakanud. Grill, trall ja tants toimusid täiel aurul. Täiest südamest. Õhtul peoplatsile kaasavõetud vihmavarjud osutusid tarbetuiks. Jaanilõke oli suur, kuum ja hele – põles, ja meie silmad sellega ühes helgis. Nii palju. Nii palju pole ammu tantsulkat saanud. Mu säärelihas on siiani valus, aga tõdegem, need tšaivid – muuhulgas –, olid seda väärt. Eriti pärast püüdlikult samme seadva konkurentpaari tekkimist, kui lihtsalt tuli paremini pingutada. Pärast rumbat loobusid ka nemad – ilmselt olid nendegi jalad veenilaiendite äärel. Inimesi tantsis üsna palju. Pidu läks korda. Näha teiste hulgas äkitselt L.-i oli hea. Mul tekkis kibe tunne, et viimasest pikemast kokkusaamisest on möödumas vist aasta..
Peokõlad kaikusid mööda jõge meie hoovi ja tuppa veel ka öösel pärast kolme. Lõkkease suitses täna pealelõunalgi. Ja ärge öelge, et oli vihm ja halb ja paha. Ei midagi sellist. Kesköist taevast valgustas viivuks küll ilutulestik, kuid sel ööl tegelikult pimedaks ju ei läinudki. Ei läinud.
Pühapäev algas sajuselt, ent päev tõi maasikaid, päikest ja peopäeva järgseid jutu-, puhke- ja hingamishetki.
Bussid siin siiski sõidavad, külalised lahkuvad neis, ja elu jätkub, et naasta pidupäeva trallist argipäeva rütmi.
Kuid kilked said kõlama, silmad jäid põlema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar